Itaalias elades olen ma imelikul kombel hakanud igatsema Eesti graffitit. Tänavakunsti tase Roomas ja selle ümbruses on igal juhul alla igasugust arvestust. Kummaline on see, et ajalooliselt ühed vanimad säilinud tänavakritseldused pärinevad just Pompeiist ja mujalt Rooma impeeriumist. Võiks ju arvata, et asjad on arenenud selle aja jooksul. Ja lisaks peaks Itaalia olema kunstide valdkonnas kõrgtasemel. Kuid mulle tundub, et tänapäeva roomlased istuvad vaid oma varemeis mineviku otsas juues oma kaheksakümne seitsmendat kohvidoosi päevas käsi välja ulatatuna, nagu kerjusele kombeks, oodates ameerika turistide annetusi. Aga see on teine jutt. Praegu räägime graffitist. 99.7% soditud seintest on mõttetu tekst, millest kaks kolmandiku on 3D lettering ja ülejäänud lamedad ühetoonilised sodikritseldused. Isikupärast kunsti praktiliselt ei eksisteeri ja stencil art pole ausalt mitte kordagi näinud selle aja jooksul siin. Ja isegi need 3D tekstid on tunduvalt kehvema kvaliteediga kui eesti omad. Ja üldse ma ei mõista, kes on need inimesed kes joonistavad seda õhupalli tähestikku seintele. Kas päriselt eksisteerib siin maailmas neid inimesi, kes arvavad et see on äge või ilus? Võib-olla tõesti on veidi esteetilisem vaadata vikerkaare värvides ja perspektiivi kasutusega sõna "M U N N" kui lihtsalt mustalt ühetõmbelisena selle kõrval olevat "Türa" . Kuid miks raisata värvipurki ja oma perspektiivi tunnetuse ja värvilahenduse annet arusaamatutele vulgaarsustele kui selle asemel saaks kaunistada igavaid betoonseinu, millegi reaalselt omalaadse ja tähenduslikuga.
Mulle hiljuti meenus üks seik oma lapsepõlvest ja alles nüüd mõistsin ma, mis seal täpsemalt toimus. Nimelt mind veeti saladuskatte all kristliku massihüpnoosi üritusele. Mu põhikooli kitarriõpetaja kutsus mind Saku suurhalli vaatama üht maailma kuulsat kitarristi. Lubas pileti välja teha ja transpordi muretseda. Loomulikult olin ma nõus. Vanemad olid ka õnnelikud selle reisi üle. Asi hakkas kahtlasemaks muutuma siis kui istusin tellitud bussi peale. Märkasin seal oma koolikaaslasi, kes olid ühed sügavaimalt usklikud inimesed, keda ma eales olen kohanud. Lisaks tuli bussi ka valge vaimuliku kraega mees. Sel ajal ma mõtlesin veel, et see lihtsalt kiriklik organiseerimine minna kuulama seda ilusat muusikat. Kuid Suurhalli juurde jõudes nägin ma plakateid antud üritusele ja peaesinejaks polnud kaugeltki mitte see kitarrist, keda mind kuulama kutsuti. Tegemist oli täismõõtmetes U.S.A megakiriku jutlusega. Asi algas negro gospel energeetiliste halleluuja lauludega, millele järgnes jutlus ja see järel rahulikud õndsad laulud ja palved ja siis jälle karjuv ja paukuv energeetiline halleluuja. Lõpuks ilmus ka see kitarrist, kes tegi 2 kantrilaulu ja lehvitas yeeee-haw halleluuja minema. Asi jätkus haigete ravimisega käte peale ladumise näol ja mitte usklike isiklike pöördumisega oma uuele elule pühendununa Jeesus kristusele. Lõpus palus peajutlustaja rahva seast üles tõusta ja lavale tulla neil inimestel, kes olid eelnevalt olnud ebausklikud ja nüüd tänu sellele üritusele leidnud endas jumala armastuse. Ja mind üllatas et lavale ilmus ligikaudu 100 inimest. Siis lausuti ühispalve ja mindi laiali. Bussis olles olin ma veidi pettunud, et kitarrist vaid nii vähe esines, kuid ei mõelnud sellest paljut. Nüüd aastaid hiljem vaatasin ma Derren Brown’i materjali religioose massihüpnoosi kohta ja mulle meenus koheselt see seik oma elust. Ja ma mõtlesin oma kidra õpetaja peale... you sneaky bitch...
[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]
Hops!
