Drop by drop is the water pot filled . . .

"Copyright'i" pole olemas. Ma ei usu sellesse. Ei ole olemas asja nagu "intelectual property". Ei kehti patendid ega tootmisõigused. Ma ei usu neisse, sest mul on tõendeid, et neid pole olemas. Ma istun võltskaubamärgiga riietes, kuulan piraaditud muusikat võlts aktiveerimiskoodiga Windows's ja kirjutan kellegi teise mõtteid ümber. Ma ei tea mitte kedagi, kes ei oleks "varastanud" midagi. Virtuaalseid asju on üldse väga keeruline varastada. Neid ikka pigem kopeeritakse. Häid asju ei ole maailmas kunagi liiga palju. Lapsena õpetati küll, et jagamine on hea ja et jagatud rõõm ei vähene. Nüüd järsku olen pätt ja kaabakas kui internetist filmi vaatan. Muusik loob oma raske tööga kunsti, kuid miks on vaja seda kaitsta, kelle eest, kuidas?? Autorikaitse koorib müüdud muusikast suure hunniku nutsu mitte millegi eest. See on illusioon, et idee või kunst on kellegi omand. Ideid saab jagada ja teostada, kuid neid ei saa varastada. Ideed ei ole ohus ja neid ei ole vaja kaitsta. See oleks nagu õun kaebaks pirni peale, et see olevat oma üldise ümara vormi temalt varastanud. Farmakoloogid patenteerivad molekule ja mooduseid kuidas neid valmistada. . . Kuidas saab isegi nii rumalale ideele tulla nagu patent?

Mulle ei meeldi kui teatri ajal illusioone lõhutakse millegi ebaloomulikuga. Mulle sobib filmis kui peategelane suhtleb mingil määral publikuga kui iseendaga, sest see pigem seob vaatajat tegelase isikusse. Kuid ma absoluutselt ei salli kui etenduse ajal algab laul. Mitte keegi ei väljenda spontaanselt oma tundeid ja mõtteid laulu ja tantsuga. Eriti häirib mind, kui tegu on kurbade sõnadega kuid loo meloodia on rõõmsameelne. Mind häirivad pealesunnitud naljad, mis on seal ilmselt eesmärgiga, mitte publikut liiga masendada. Teater on ainuke koht, kus peaksid illusioonid püsima. Tavaelus lõhkuge neid julgesti! Nii endil kui teistel.

Aina rohkem saan ma aru, et mõistus on nagu puu mitte nagu raamatukogu.

"Extraordinary claims require extraordinary proof." - Marcello Truzzi

. . .Likewise, the wise man, gathering it little by little, fills himself with good.
Hops!

Mothballs

Inimene on üks tagurpidi loom! Kõik on tal peas sassis. Peab kotkast üheks tähtsamaks loomaks, aga samas ei salli näiteks kärbseid. Piinab rohttaimi, lõigates nende kehad sentimeetri pikkuseks ja siis viriseb, et peab seda iga nädal tegema, sest muidu on rohttaime kole vaadata. Sügisel riisub kõik väestise hunnikusse ja tassib minema. Püüab kinni kõige suuremad, tugevamad ja sugujõulisemad kalad ning laseb vette tagasi jõhkrate lõuavigastustega pisikesed, väetid ja noored kalad. Ning imestab, et kalapopulatsioon jääb järjest väiksemaks ja kalad on aina pisemad. Jahil käies otsib kõige suuremate sarvedega kõige lihakamat pulli, keda lasta, sest ometi ei saa ju võimsatel geenidel lasta edasi tegutseda, mine tea varsti teevad muidu hirved riigipöörde. Paneb peenrale võrkaia ümber ja imestab kui jänes end selle alt läbi kaevab. Mässib end talvel palksult riidesse ja imestab, et siiski endale pisiku külge sai, kuigi ta ei pese käsi isegi mitte tualetist tulles. Vaatab aedikus vedelevat kaamelit ning kiidab kui imeline on loodus, märkamata oma teel pealinna sõites vabalt elavat metssea emist koos põrsastega ning kirudes kümmekond kilomeetrit hiljem, kuidas ta oleks peaaegu kitse alla ajanud.

Ma tahaksin, et inimesed saaksid aru kui tähtsusetud nad on. Sa pole eriline! Sa võid end pidada unikaalseks lumehelbekeseks, aga see ei tee sind etemaks teiste miljardite lumehelveste seas. Sa oled osa hallist massist. Kuigi sa näed end veidi teise toonina ja võib-olla ei leiagi end 50 halli toonikaardi seast. Kuid kokku on kõik üks suur hall mass ja sina oled selle osa. Su mõtted ei ole erilised. Su trofeed ei tähenda midagi. Neljade viitega põhikoolilõputunnistus ei anna sulle ühiskonnas eristaatust. Su "erilised" ideed on tuntud ka nime all terve mõistus. Me kõik teame, et naised ei ole tähtsusetumad kui mehed. Me kõik oleme võrdselt tähtsusetud. Ei ole vaja minna tänavatele loosungitega seda kuulutama, sest mitte keegi ei vaidle sellele vastu. Aga ent siiski pead sina, lumehelbekene, end nõnda teistest haritumaks, kuna sa oled avastanud, et kehtib sooline võrdõiguslikus. (Ma räägin üldjuhul lääneriikidest, sooline ebavõrdsus jms kolmandates riikides on teine teema) Leides kuskilt mõne näite, kus mees vägistas naist, pead sa kogu maailma selliseks, kuigi sa isiklikult ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kedagi vägistanud. Sind on kasvatatud keskkonnas, kus pole kaotajaid vaid on vaid viimased võitjad, kus pole lolle ja laiskasid lapsi vaid on keskendumishäired. Kehvades hinnetes pole süüdi ei vanemad, kes ei vaevu oma last distsiplineerima ega ka laps ise, kes ei viitsi tunnis kuulata vaid õpetaja ja haridussüsteem. Koolis iga väiksema pingutuse eest jagati sulle auhindu. Su kapp on täis osavõtudiplomeid ja kapi peal on paar kolmanda koha medalit algkooli rahvastepallist, kuigi sa olid alati esimene kes välja löödi. Sa tarbid poes ja restoranis sedasi, et kliendil on alati õigus. Ja kõik see on sind teinud ülearu enesekindlaks. Sa arvad, et need diplomid, tänukirjad, medalid, hinded ja like'd su lõustaraamatu postitusel tähendavad midagi. Tee üks reaalsuskontroll ja taju, et sa pole eriline. Su "geniaalsed" ja "maailma muutvad" mõtted ja maailmavaated on juba aastaid enne sinu sündi olnud tavaline reaalsus. Tee maailmale teene ja pea oma suu! Sest kui kõik tühja möla ajajad seda teeks, äkki saaksime tõesti keskenduda uudsetele ja maailma muutvatele ideedele. Praegu kipub see reaalne diskussioon mattuma iganenud ja ammu lahendatud probleemide müra alla. Lõpetuseks sobib hästi Morgan Freeman'i intervjuust üks lõik. Ajakirjanik: "How are we gonna get rid of racism and sto..." Morgan Freeman: "Stop talking about it!"

Mäletage vanasõnu.
Hjops!

Meander

Nägin täna väljas üht tuvi suremas. Ma ei tea täpselt, mis tal viga oli, aga väliseid vigastusi ma ei märganud. Jõuetu lind vaarus vaikselt kuhugi poole, vist isegi ei teadnud täpselt kuhu. Iga paari sammu tagant vajus ta värisedes kokku. Külm ilm ja lumine kõnnitee ei aidanud ta pingutustele just kaasa. Ma ei tea kui kaua ta juba oli end sedasi vaevaliselt surma poole kõndinud, võimalik et see oli siiski äkiline õnnetus aga võib-olla oli ta juba nädalaid haiguses vaevelnud. Kahjuks polnud mul kaua aega teda jälgida ja pidin oma, veel elujõulist, teekonda jätkama. Kuid tee peal mõtlesin, et looduses ei esine kuigi tihti väärikat surma. Keegi ei sure une pealt oma voodis lähedased ümberringi. Keegi ei kirjuta üles looma viimaseid sõnu. Heigele ei tooda ravimeid ega sooja toitu. Loom rändab kogu oma elu ja kui ta ei jõua enam toiduni kõndida, ta sureb. Röövloomad ründavad haigeid loomi, sest nad on lihtne saak. Kari isegi nimelt jätab haiged loomad tihti kiskjatele kättesaadavaks. Kahtlen, et see tuvi enda lõpu vägivaldselt leiab, pigem vaevles või vaevleb siiani piinarikkalt. Mul pole tihti võimalust ehedat surma jälgida ja miskipärast see ei teinud mind kurvaks. Ma tajusin küll empaatiast tulenevat valu ja vaeva, piina ja ängistust. Kuid ma polnud tuvi pärast kurb, see oli lihtsalt ühe eluspiraali lõpp. Võimalik, et mina olen ainuke olend, kes jääb mäletama seda lindu pärast tema elu lõppu, ei oska väita tema tuvidest kaaslaste kohta...

***
kultuuri ooteruum
tuimad näod
päiksepaiste kuum

iiveldus hajub
moeajakirjad
"järgmine palun"

kostub remondimehe puur
naabri hambaaugus
õitseb võimas bakterikultuur

Need liikuvad pildid on deformeerunud niivõrd tugevalt, et alles on jäänud vaid abstraktsed pehmed geomeetrilised vormid. Kuid endiselt säilitavad need oma olemuse pea täielikult. Need on isegi ehk vulgaarsed ja mõni ütleks, et kohatud. Kuid ma arvan, et me ei peaks nõnda kartma avaliku seksuaalsust. See on üks loomulikumaid asju maailmas. Filmides tapetakse massiliselt inimesi, rapitakse jõhkralt ja veriselt, kuid üht rinnanibu ei saa ekraanile lasta miskipärast. Kontrast kuidas üritatakse võimalikult detailselt näidata kuidas soolikad kehast väljuvad vastuoluliselt sellele, kuidas ehk vaid mainitakse, et kaks inimest on teineteist ehk väljaspool stseeni alasti näinud. Kuigi filmid on seksuaalset pinget täis, ei ole üle suudluse ja kaunite kohavormide oleva seksuaalse näitamine miskipärast sünnis. Ma ei taha, et filmid oleksid pornot täis, seda pole vaja. Mind pigem häirib romantilise pinge ülekasutamine, mis tekitab tühja ja häiriva tunde paljude filmide puhul kui selle asemel saaks muid vahendeid.

 ja

***
Öö vaikuses kõnnin
tähed jalge all
selg uduniiskel heinal
kuu kuma kui rambivalgus
mind vaid välja valind
tuleleek ees metsaveerel
süttis tormikõlana
sihikindlalt kihutades
see rada suundub minuni
sööstab, rühib, ründe valmis
sütepunane libahunt
lummuses ma seisan
kuid pole kurja nõidust mul
vaid kurbus, truudus, igatsus
vaibib punahundi rutt
viimaks tasasammul
minu ees sa seisatad
silmside seletab
pikka, kaunist dialoogi
käe su poole sirutan
pikk kurblik ulg
sumbub meie embuses

***
Alleel veel viimased lehed
poolel lennul tarduvad
pargipingil hallipäised mehed
mälestused laiali valguvad

halo, mis ümbritseb sind
vist ongi see suurendusklaas
kui aegluubis lendab lind
ja mu pilk pole enam maas

nüüd ja praegu hetkes elada
tunded pilgud põimitud
ümber keha, hinge vedada
mured tuulde lõimitud

Sinu suhkur soolaga.
Hjopsti!

Walls alive

School free drug zone

Hiljuti näidati meile loengus üht logaritmilisel skaalal graafikut, mis kohe kindlasti ei vajanud logaritmimist... Numbrid algasid x-teljel 0'st ja lõppesid 30'ga. Milleks teha graafik ln e^[9,(9)] korda keerulisemaks. (ln e^[9,(9)] = 10 muideks) Natukene skaalat venitades oleks saanud näidata asja olemust palju selgemalt ja inimmõistusele vastuvõetavamalt. Paljud ei saa üldse aru, mida tähendab logaritmiline skaala. Mina kujutan seda ette sedasi, et sa seisad täiesti lagedal väljas kõrbes ja sinu ees jookseb sirgelt horisondini maantee. Oma jalge ette vaadates suudad eristada sentimeetreid ja lugeda kokku varvaste vahel olevaid kivikesi, veidi ette poole vaadates näed mitme meetri pärast sa peaksid selle lõgismaoga rinda pistma. Veidi kaugemalt paistab kilomeetri post aga sa täpselt ei oska öelda mitu sammu selleni on. Oletame et sul on Legolas'le omane hea nägemine ja suudad eristada iga kilomeetri posti oma teel. Mida kaugemal need on seda lähedamal need paistavad kuni nad lõpuks sulanduvad kõik ühte ja ka tee sulandub ühte. Kuid see kõik mahub sinu vaateväljale vaid lühikese kriipsuna kogu ümbruskonnast. Lähedalt on kriips lai ja sinna mahub palju detaile kaugemalt aga jookseb maailm hunnikusse.

Vahel ma elan nagu filmis, kus pingelisel hetkel kõik antikulmineerub ja tuleb terve igaviku oodata uut hetke. Hunnik ebaõnne aga kuidagi vingerdan end puutumatuna neist mööda. Dialoogi kirjutamisega oleks võinud vb vahel rohkem vaeva näha, minu poolne osa tundub kohati väga labane. Minu elust saab päris pika ja mahuka blooper reel'i kokku panna. Cut! In the can!

Väike kosmoselaev on kosmosepaat.

"I can't take two steps without someone asking me about "No game no life" witch is more then just an acurate summarisation of my sex life"- DouchebagChocolat

Hjops!

"Slide!" the narrator's power animal.

Ma valetasin paar nädalat tagasi ja see häirib mind tohutult. Mitte selle pärast, et sellest valest oleks arenenud midagi halba või piinliku vms. Tegelikult ma isegi ei mäleta enam täpselt, mis see vale oli. Igatahes midagi pisikest ja tähtsusetut. Mind häirib see, et mul polnud mitte mingit põhjust selle valega isegi mitte alustada, aga kui ta juba keelelt lipsas, siis ma koheselt paisutasin ta suuremaks, et see tunduks tõetruum. Miks ma ei pidanud kinni ja ei parandanud end? Sellest poleks mitte midagi juhtunud, pigem ma oleks saanud arendada vestlust edasi tõestele asjadele ja asi oleks palju kindlam. Kuid ei, vale läks sekunditega ümmarguseks ja suureks kui õhupall. Ja oleks olnud vaja vaid teravat sõna, et see lõhki lüüa. Ma pole kuigi osav valetaja. Ei harjuta vist piisavalt. Mõni isegi ei pane enam tähele oma pisivalesid. Valed pole mulle kunagi erilist kasu toonud, nad pigem häirivad mu rahulolu. See pisike luiskamine närib mind juba pikemat aega, sest ma sekundi pärast peale sõnade lausumist sain ma aru kui mõttetu see oli. Aga miks siiski? Kust tuli see vale? Ma ju ei kavatsenud valetada. Libises keelelt kui laulusalm. La la la la la la lies.

I see you lingering around like a bad idea.

***
Kivikesi - ebemeid
rohukõrsi - oksakesi
siduda ja riputada
segada ja korrastada
olla teistmoodi
olla loodusega üks
                           kaks
                           kolm

Avastasin enda märkmikust luuletuse, mida ma ei mäleta, et oleksin kirjutanud:

***
Öö virvendab
ja elu vajab elamist
must valgendab
kaine taara

Mul on võimalus kohtuda inimesega, keda ma pole kordagi kohanud. Jalutada koos põllul, mida pole olemas. Vaadata koos kuud läbi erivate aknaraamide. Mul on tunne kui tunneksime teineteist juba aastaid.

Lugusid punasest libahundist.
Hops!

Millega siduda?

Mul on soov vaadata mõnd 'first-person perspective' filmi. Neid on üsna vähe miski pärast. Ehk vaatajale tundub see liga veider pugeda kellegi teise silmadesse selle asemel, et hõljuda kui teleporteeruv kummitus sündmuste vahel. Minu meelest on kena vaheldus lugeda peategelase emotsioone justkui need oleksid sinu enda väljendatud. Käte liigutused, pilgu heitmised, ohked mida keegi teine ei kuule ja mõtted, mida kellelegi ei öelda. Pole küll veel vaadand ühtki sellist filmi, aga potentsiaali tundub jaguvat sellisel stiilil.

“As our circle of knowledge expands, so does the circumference of darkness surrounding it.” ― Albert Einstein

Käes on august ja see tähendab et on ideaalne aeg tähejõllitamiseks. On hämmastavalt hüpnotiseeriv pikutada murul ja puurida enda pilk sügavale minevikku, mille kaugust ei suuda sa hoomata, ürita kuidas sa soovid. Isegi pisikeste vahemaade ja aegadega on meil raskusi. Sa arvad teadvat kui palju on 5 kilomeetrit, aga teine asi on hakata astuma ja kõndida maha sellest iga millimeeter ja vaadata, mis on selle metsaraja kõrval kasvamas. Tunda kuidas jalad väsivad mäe otsa rühkides. Ning lõpuks kohale jõudes tunda, kuidas sa vajad puhkust sellest tunni ajalisest rännust läbi maailmaavaruse. Mõnda aega on need mõned kilomeetrid palju rohkemat kui vaid number punkti A ja B vahel. Aga homme on kõik jälle samasse kasti pandud - need 5 kilomeetrit, tund aega nende läbimiseks ja Groombridge 1618 nii umbes 15,848 valgusaasta kaugusel, üks lähedamaid tähti meile.

Unistan, et ehk kord saan ma iseendaks.
Hops!

Eddard Stark: "Tell me something, Varys. Who do you truly serve?" Lord Varys: "The realm, my lord. Someone must."

Mind tohutult häirib teadmine, et paljude toodete reklaamile kulutatakse tohkem raha kui tootele endale. Tekitades inimestes illusiooni, et brändimärgiga T-särk on kordades parem ja vajalikum. Aga see töötab ja ma ei oska selle vastu midagi teha. Ma olen sama haavatav illusioonidele kui iga teine.

Hiljuti ma uneledes mõtlesin millestki, mis tundus olevat vene keeles. . . Ma ei saanud mitte midagi aru.

Vahel on raske olla suur vend.

Aastaid tagasi pidasin ma end kellekski müstiliseks, kellest ma aru ei saanud. Nüüd saan ma sellest kunagisest inimesest palju paremini aru ja ma tänan teda, et ta selline oli. Kuid on jälle mure, et tänane mina pole mulle veel selgeks suutnud teha, miks ta selline mölakas on.

Ööd kuuluvad siin mulle.

Ma olen täheldanud, et ma hindan vahel inimesi vestluste järgi, mis on toimunud vaid minu peas.

Jälgi rohkem.

Ootan sügist.
Hops!

I will be waiting for sunrise.
No I won't be waiting surprised, for the end of the road it was already love, and I run and I fell down behind
the ideal structure the shadow of approvement.
I race and I want for the sun,
I walk forever and ever I walking,
I never, I never had begun.


by KatieJane Garside

Liigsete sõnadega pleonasm

Mul on tunne, et oma unenägudes elan ma kõige rohkem. Unes loon seoseid, mis teevad mu elus reforme, mõistan mis olen valesti teinud. Magades mõistan, mis minule tegelikult tähtis on. Unes teen ma kõige kaalukamaid valikuid. I'm a dreamer. Ja ma pole õnnetu, et ma veel pole leidnud keskteed, sest ma naudin seda rännakut täiel rinnal. Uni äratab minus ellu parema inimese. Ma nutan oma kurbused unedes ja avastan armastust uinudes. Võitlen oma võitlused ja seisan vastamisi oma hirmudega. Kuid ma ei saa igaveseks imedemaale jääda, väike Alice peab üles ärkama ja unes tehtud valikud reaalsuses teoks tegema.

egregia cum laude

sekund minut
mõttemürin
üle aja
alla arvestust

küsin sinult
no ütle Jüri!
kohe vaja
andke andestust

***

veerand mõtted
tunde elud
era tõlke keel

***

vali-kuri vaikus
vilkuv-helkiv pimedus
higi hais ja suitsuvine
habe tanksaabasteni
homme on halb päev

Inimesed on ennustajarahvas. Kui me näeme ajalehes pealkirja, siis enne artikli lugemist me juba otsustame kuidas sellest artiklist võiks arvata. Kui trehvame teist inimest, siis näost loeme inimese olemust. Vana tuttavat kohates, keda pole pikka aega näinud, hindame tema aastatetaguste tegude järgi. Kuid nagu ka soolapuhujail tänavanurgal, pole meie ennustused kuigivõrd täpsed. Kohutavalt raske on hüljata mugavaid stereotüüpe ja vaadata maailma ilma filtrita. Kuid vähemalt aegajalt võiks filtri sisse lüüa mõne pisema augu, et minna vastu ühele tunnile oma elust eelarvamusteta sellest, mis hakkab juhtuma ja jälgida universumit reaalajas.

Tuult mõttelendu!
Hjops!

Happiness is a direction, not a place - Sydney J. Harris

Kõned mõjuvad jõuliselt. Kellegi üksik vali hääl võib märgatavalt muuta maailma. See võib alustada sõda, kuulutada rahu, avada meie silmi ja sulgeda meie uksi. Lava annab rääkijale staatust. Laval olevat isikut võetakse tõsiselt, see pole mingi kõrtsijutt. Selleks valmistatakse ette. Kui ma kuulan kedagi kõnet pidamas, siis ma loodan saada uut informatsiooni. Kui ma seda ei saa, siis on kõne minu silmis läbi kukkunud... Selle pärast mulle ei meeldi ka tseremoniaalsed kõned. TED korraldab suurel hulgal kvaliteetseid kõnesid. TED on minu jaoks üks vähestest uudistekanalitest, (Ma ei loe lehti, vaata telekat ega kuula raadiot, minu jaoks on olulised vaid suured ideed, nagu teadus ja ühiskond. Peavoolumeedia jõgi on liiga suur minu jaoks et sealt kogu selle maailma saastast reaalselt olulist üles leida.) mis pakub väärtusliku kuulamist. See meenutab mulle natuke kooli, kus õppejõud auditooriumi ees jagab rahvaga kasulike teadmisi. Kui nüüd mõelda, siis kooli loengud on väga pikad ja detailsed kõned mis kestavad terve semestri või kauemgi. Kui lavakõned on ideekokkuvõtted, siis kooliloengud on idee detailideks lammutamine, et neid ideest saaks reaalsus.

Death is the poor man's doctor.

Vaatasin üht filmi mingist hippie festist. Kui ma varem mõtlesin, et võiks ka millalgi osaleda mõnel, siis nüüd tean, et see saaks olema tohutu ajaraisk minu jaoks. Ma ei tahaks osaleda vist mitte ühelgi workshopil. Minu meelest sellised asjad ei käi käsikäes. Näiteks grupimeditatsioon juhenditega ei saa toimida, sest mediteerimine on niivõrd iseseisev tegevus. Igal ühel on oma rütm ja mingisugune suvaline jorss ei saa juhtida kogu saalitäie rahva tegevust sedasi. Ma ei väida, et neid asju ei saaks õppida või õpetada, aga kindlasti ei saa seda teha workshopis. Selline massiplatseebo lihtsalt ei läbista minu skeptilist maailmapilti. Et mõtteseisundit muuta tuleb seda teha omas rütmis gurulikult kujult õppides.

Oman alates tänasest Mormoni raamatut. Puht teaduslikust huvist uurin kahte Mormoni liigi esindajat, et aimu saada.

Hops!