Mothballs

Inimene on üks tagurpidi loom! Kõik on tal peas sassis. Peab kotkast üheks tähtsamaks loomaks, aga samas ei salli näiteks kärbseid. Piinab rohttaimi, lõigates nende kehad sentimeetri pikkuseks ja siis viriseb, et peab seda iga nädal tegema, sest muidu on rohttaime kole vaadata. Sügisel riisub kõik väestise hunnikusse ja tassib minema. Püüab kinni kõige suuremad, tugevamad ja sugujõulisemad kalad ning laseb vette tagasi jõhkrate lõuavigastustega pisikesed, väetid ja noored kalad. Ning imestab, et kalapopulatsioon jääb järjest väiksemaks ja kalad on aina pisemad. Jahil käies otsib kõige suuremate sarvedega kõige lihakamat pulli, keda lasta, sest ometi ei saa ju võimsatel geenidel lasta edasi tegutseda, mine tea varsti teevad muidu hirved riigipöörde. Paneb peenrale võrkaia ümber ja imestab kui jänes end selle alt läbi kaevab. Mässib end talvel palksult riidesse ja imestab, et siiski endale pisiku külge sai, kuigi ta ei pese käsi isegi mitte tualetist tulles. Vaatab aedikus vedelevat kaamelit ning kiidab kui imeline on loodus, märkamata oma teel pealinna sõites vabalt elavat metssea emist koos põrsastega ning kirudes kümmekond kilomeetrit hiljem, kuidas ta oleks peaaegu kitse alla ajanud.

Ma tahaksin, et inimesed saaksid aru kui tähtsusetud nad on. Sa pole eriline! Sa võid end pidada unikaalseks lumehelbekeseks, aga see ei tee sind etemaks teiste miljardite lumehelveste seas. Sa oled osa hallist massist. Kuigi sa näed end veidi teise toonina ja võib-olla ei leiagi end 50 halli toonikaardi seast. Kuid kokku on kõik üks suur hall mass ja sina oled selle osa. Su mõtted ei ole erilised. Su trofeed ei tähenda midagi. Neljade viitega põhikoolilõputunnistus ei anna sulle ühiskonnas eristaatust. Su "erilised" ideed on tuntud ka nime all terve mõistus. Me kõik teame, et naised ei ole tähtsusetumad kui mehed. Me kõik oleme võrdselt tähtsusetud. Ei ole vaja minna tänavatele loosungitega seda kuulutama, sest mitte keegi ei vaidle sellele vastu. Aga ent siiski pead sina, lumehelbekene, end nõnda teistest haritumaks, kuna sa oled avastanud, et kehtib sooline võrdõiguslikus. (Ma räägin üldjuhul lääneriikidest, sooline ebavõrdsus jms kolmandates riikides on teine teema) Leides kuskilt mõne näite, kus mees vägistas naist, pead sa kogu maailma selliseks, kuigi sa isiklikult ei tea kedagi, kes teaks kedagi, kes oleks kedagi vägistanud. Sind on kasvatatud keskkonnas, kus pole kaotajaid vaid on vaid viimased võitjad, kus pole lolle ja laiskasid lapsi vaid on keskendumishäired. Kehvades hinnetes pole süüdi ei vanemad, kes ei vaevu oma last distsiplineerima ega ka laps ise, kes ei viitsi tunnis kuulata vaid õpetaja ja haridussüsteem. Koolis iga väiksema pingutuse eest jagati sulle auhindu. Su kapp on täis osavõtudiplomeid ja kapi peal on paar kolmanda koha medalit algkooli rahvastepallist, kuigi sa olid alati esimene kes välja löödi. Sa tarbid poes ja restoranis sedasi, et kliendil on alati õigus. Ja kõik see on sind teinud ülearu enesekindlaks. Sa arvad, et need diplomid, tänukirjad, medalid, hinded ja like'd su lõustaraamatu postitusel tähendavad midagi. Tee üks reaalsuskontroll ja taju, et sa pole eriline. Su "geniaalsed" ja "maailma muutvad" mõtted ja maailmavaated on juba aastaid enne sinu sündi olnud tavaline reaalsus. Tee maailmale teene ja pea oma suu! Sest kui kõik tühja möla ajajad seda teeks, äkki saaksime tõesti keskenduda uudsetele ja maailma muutvatele ideedele. Praegu kipub see reaalne diskussioon mattuma iganenud ja ammu lahendatud probleemide müra alla. Lõpetuseks sobib hästi Morgan Freeman'i intervjuust üks lõik. Ajakirjanik: "How are we gonna get rid of racism and sto..." Morgan Freeman: "Stop talking about it!"

Mäletage vanasõnu.
Hjops!