SMI²LE: Drop by drop is the water pot filled . . .

pühapäev, 28. detsember 2014

Drop by drop is the water pot filled . . .

"Copyright'i" pole olemas. Ma ei usu sellesse. Ei ole olemas asja nagu "intelectual property". Ei kehti patendid ega tootmisõigused. Ma ei usu neisse, sest mul on tõendeid, et neid pole olemas. Ma istun võltskaubamärgiga riietes, kuulan piraaditud muusikat võlts aktiveerimiskoodiga Windows's ja kirjutan kellegi teise mõtteid ümber. Ma ei tea mitte kedagi, kes ei oleks "varastanud" midagi. Virtuaalseid asju on üldse väga keeruline varastada. Neid ikka pigem kopeeritakse. Häid asju ei ole maailmas kunagi liiga palju. Lapsena õpetati küll, et jagamine on hea ja et jagatud rõõm ei vähene. Nüüd järsku olen pätt ja kaabakas kui internetist filmi vaatan. Muusik loob oma raske tööga kunsti, kuid miks on vaja seda kaitsta, kelle eest, kuidas?? Autorikaitse koorib müüdud muusikast suure hunniku nutsu mitte millegi eest. See on illusioon, et idee või kunst on kellegi omand. Ideid saab jagada ja teostada, kuid neid ei saa varastada. Ideed ei ole ohus ja neid ei ole vaja kaitsta. See oleks nagu õun kaebaks pirni peale, et see olevat oma üldise ümara vormi temalt varastanud. Farmakoloogid patenteerivad molekule ja mooduseid kuidas neid valmistada. . . Kuidas saab isegi nii rumalale ideele tulla nagu patent?

Mulle ei meeldi kui teatri ajal illusioone lõhutakse millegi ebaloomulikuga. Mulle sobib filmis kui peategelane suhtleb mingil määral publikuga kui iseendaga, sest see pigem seob vaatajat tegelase isikusse. Kuid ma absoluutselt ei salli kui etenduse ajal algab laul. Mitte keegi ei väljenda spontaanselt oma tundeid ja mõtteid laulu ja tantsuga. Eriti häirib mind, kui tegu on kurbade sõnadega kuid loo meloodia on rõõmsameelne. Mind häirivad pealesunnitud naljad, mis on seal ilmselt eesmärgiga, mitte publikut liiga masendada. Teater on ainuke koht, kus peaksid illusioonid püsima. Tavaelus lõhkuge neid julgesti! Nii endil kui teistel.