Kõned mõjuvad jõuliselt. Kellegi üksik vali hääl võib märgatavalt muuta maailma. See võib alustada sõda, kuulutada rahu, avada meie silmi ja sulgeda meie uksi. Lava annab rääkijale staatust. Laval olevat isikut võetakse tõsiselt, see pole mingi kõrtsijutt. Selleks valmistatakse ette. Kui ma kuulan kedagi kõnet pidamas, siis ma loodan saada uut informatsiooni. Kui ma seda ei saa, siis on kõne minu silmis läbi kukkunud... Selle pärast mulle ei meeldi ka tseremoniaalsed kõned. TED korraldab suurel hulgal kvaliteetseid kõnesid. TED on minu jaoks üks vähestest uudistekanalitest, (Ma ei loe lehti, vaata telekat ega kuula raadiot, minu jaoks on olulised vaid suured ideed, nagu teadus ja ühiskond. Peavoolumeedia jõgi on liiga suur minu jaoks et sealt kogu selle maailma saastast reaalselt olulist üles leida.) mis pakub väärtusliku kuulamist. See meenutab mulle natuke kooli, kus õppejõud auditooriumi ees jagab rahvaga kasulike teadmisi. Kui nüüd mõelda, siis kooli loengud on väga pikad ja detailsed kõned mis kestavad terve semestri või kauemgi. Kui lavakõned on ideekokkuvõtted, siis kooliloengud on idee detailideks lammutamine, et neid ideest saaks reaalsus.
Death is the poor man's doctor.
Vaatasin üht filmi mingist hippie festist. Kui ma varem mõtlesin, et võiks ka millalgi osaleda mõnel, siis nüüd tean, et see saaks olema tohutu ajaraisk minu jaoks. Ma ei tahaks osaleda vist mitte ühelgi workshopil. Minu meelest sellised asjad ei käi käsikäes. Näiteks grupimeditatsioon juhenditega ei saa toimida, sest mediteerimine on niivõrd iseseisev tegevus. Igal ühel on oma rütm ja mingisugune suvaline jorss ei saa juhtida kogu saalitäie rahva tegevust sedasi. Ma ei väida, et neid asju ei saaks õppida või õpetada, aga kindlasti ei saa seda teha workshopis. Selline massiplatseebo lihtsalt ei läbista minu skeptilist maailmapilti. Et mõtteseisundit muuta tuleb seda teha omas rütmis gurulikult kujult õppides.
Oman alates tänasest Mormoni raamatut. Puht teaduslikust huvist uurin kahte Mormoni liigi esindajat, et aimu saada.
Hops!
