Kui tahad sõtta minna, siis tuleb sul leida omale vaenlane. Üks inimene. Üks nägu nagu bin Laden või Hussein. Sest rahvas ei taha inimestega sõdida. Keegi ei taha rünnata Iraagi rahvast, see pole populaarne poliitiline otsus. Tuleb leida üksik must lammas kelle kaela kõik saab ajada. See ei peagi otseselt inimene olema. Sõda terrorismi vastu näiteks. Näeb ilus välja valimisplakatil, kuid lihtsalt ei vasta tõele.
Tegelikult on hämmastav, et kui mainida näiteks Hitleri nime, siis mõeldakse tast kui koletisest. Ma ei pea silmas seda, et ta oli halb inimene, mida ta kindlasti oli, aga just seda, et teda ei peetagi inimeseks. Ta on justkui tegelane õudusjutust kes ajab buldooseriga juute ahju. Aga ta oli inimene ja tal olid oma inimlikud hetked. Lisaks oli ta väga karismaatiline inimene. Ja seda on inimestel raske vastu võtta tihti, sest koletist on lihtne vihata. Koletisega saab võidelda, koletise vastu saab olla kangelane. Inimese vastu peab olema aga inimlik (kahtlen, kas see viimane sõna enam tähendab seda mida meile on õpetatud, et see tähendab) Mis minu jaoks teeb asja veel õudsemaks, sest ma olen ümbritsetud inimestega. Kellegi laubale pole kirjutatud 'Hitler mark II'. Taimetoitlasest kunstnik. Massmõrvarid kerkivad kohtadest kust seda kõige vähem oodata on.
Sõitsin linnaliini bussis ja vestlesin sõjaveteraniga, kes elas üle granaadi ja snaiperi. Ta keha oli täis arme mis granaadikildudest tekkisid. Lisaks oli ta saanud ka ajukahjustuse ja vahel oli üsna keeruline aru saada mida ta üritab mulle öelda, kuid üks sõnum oli selge ja seda kordas ta mulle mitu korda - ärge minge sõtta, sõda on kohutav. Püsige kodus ja tehke lapsi.
We don't necessarily discriminate. We simply exclude certain types of
people. - Lt. Col. Gerald Wellman
Tundsin vajadust jälle sellisel teemal postitada, kuigi mu enda elu on ilus ja lilleline.
Hops!
