Ma olen Indrek Abja-Paluojalt

Stereotüübid päästavad maailma! Või noh, vähemalt sinu päästavad selle maailma küüsist. Aga täna ma sellest ei räägi, sest ma ei oska. Vahel lihtsalt tuleb ette olukordi kus kaotame jälle oma isiksuse ära. Ei mäleta enam, ei oska, ei teagi. Probleemi tunnistamine pidi esimene samm olema vist? Aga mitte kunagi pole ma teada saanud mis on see teine samm! Raisk!

Erinevalt mõnest teisest on iga sõna, mis ma siia kirjutan saast.

Kas kevadmasendus võib avalduda kevadsegasusena? Kevadest rääkides, see pole veel kohal lollakad! Lumi on, hanged on, külm on - järelikult talv. Aastaaeg pole kuupäev kalendris vaid kliima meie ümber. Aafrikas polegi kevadet!

"is there a point to all this? Let’s find a point. Is there a point to my act? I would say there is. I have to.
The world is like a ride at an amusement park, and when you choose to go on it you think it’s real, because that’s how powerful our minds are. And the ride goes up and down and round and round, it has thrills and chills and it’s very brightly colored and it’s very loud and it’s fun, for a while. Some people have been on the ride for a long time, and they begin to question: is this real, or is this just a ride? And other people have remembered, and they come back to us, they say, “Hey – don’t worry, don’t be afraid, ever, because, this is just a ride.” And we…kill those people. “Shut him up. We have a lot invested in this ride! Shut him up! Look at my furrows of worry…look at my big bank account…and my family…this has to be real.” It’s just a ride. But we always kill those good guys who try and tell us that, you ever notice that? And let the demons run amok…
But it doesn’t matter because: it’s just a ride. And we can change it anytime we want. It’s only a choice. No effort, no work, no job, no savings and money; a choice, right now, between fear and love. The eyes of fear want you to put bigger locks on your doors, buy guns, close yourself off; the eyes of love, instead, see all of us as one. Here’s what we can do to change the world, right now, to a better ride – take all that money that we spend on weapons and defense each year and instead spend it feeding and clothing and educating the poor of the world, which it would many times over, not one human being excluded, and we could explore space, together, both inner and outer, forever, in peace." - Te kõik teate kes on seda öelnud!

I wear my sunglasses at night.
Hops!

Mis mõttes?

Vaatad ja loed ja mõtled, mina ei tuleks iial millegi sellise peale. Kus peab alles kujutlusvõimet olema. Mjaa. Hiljuti lugesin just sedasi enda teoseid. See ei ole mõistetav, kuidas see sai küll minuni jõuda. Need mõtted. See olukord. Originaalsus pidavat olema oskus varjata oma allikaid. Kõige lihtsam on neid varjata siis kui sa ei teagi kust need pärinevad. Need võivad olla õhus rippumas ilma meie teadmatagi. Aga ärgem kartkem olla petturid või vargad, sest me ei ole seda. Igaüks on lihtsalt loomu poolest originaalne. Meenub seik ühest koolis toimunud loengust, kus üks luuletaja, kelle nime ma ei taha mäletada ja õnneks ka ei mäleta, rääkis, et kaebas ühe iirlase(?) kohtusse, sest see oli kasutanud tema ridu oma värssides. Sel hetkel ma tahtsin tõsimeeli püsti tõusta ja lahkuda saalist, sest ma olin juba ennist ärritatud tema püüdest seletada mulle lahti mida mina mõtlen (ehk siis ta rääkis millest tema luuletused "räägivad". Ma olen pettunud sellistes luuletajates, kes kirjutavad häid asju, aga ise ei usu, et nad on seda teinud. Või noh kuidas nüüd öeldagi, nad on üsna pimedad). Mida kuradit! Kaebas kohtusse, sest avaldas oma nime all... Ma usun, et sinu nime, kullakallis luuletaja, ei mäleta peale minu peaaegu mitte keegi. Ja kui mäletabki, siis palju õnne, aga mis kasu sul sellest on? Mille kuradi pärast sa kirjutad? Et saaks aind nodi kokku ajada? Kui keegi avaldaks kasvõi kõik minu luuletused oma nime all ja saaks maailma kuulsaks. Oi kui kuradi uhke ma enda üle oleksin! Keegi avastas, keegi tuhnis, ja vaata kuidas kõigile meeldib. Minu luuletused ja nad isegi ei tea kes ma olen. Imeline ju. Mul pole tarvis seda pangakontot, mis on täitunud "pettusega". Mul on tarvis seda tunnet, et ma olen midagi saavutanud. Pangakonto ei ole saavutus. Mulle meenub Jack Kerouac'i romaan "On the road", kus Dean ja Sal tõesti kaaluvad nn bomšiks hakkamist kui mingit ideaali. Midagi mille poole püüelda. Sal oli valmis heitma kõrvale oma karjääri ja Dean oma pere, et olla true American bum! Üldse see raamat on kuidagi nii ilus selles suhtes, kuidas ta väljendab nii öelda madala taseme "antisotsiaalide" elu. Ja tõesti see võiks olla Harvardi kõrval üks varjantidest mille poole püüelda. Miks ka mitte?

Need olid vaimselt haiged mõtted. Järgmine reede jälle... võib-olla...
Hops!

Mis kook sulle meeldib?

Lugesin, et lennu esindaja tohib olla ainult hea õppeedukusega ja bla bla ja on aktiivse eluhoiakuga ja on kaasõpilastele eeskujuks. Ahnii. Ok mina ei suuda ühtki aktiivse eluhoiakuga isikut meie koolist välja mõelda, kes oleks mulle eeskujuks. Muidugi aktiivset eluhoiakut võib mitmeti mõista, kuid üldine arusaam on vist see, et aktiivne inimene jaurab ringi igal pool ja karjub igale poole vahele ja üritab teisi karjuma panna ja on igate pidi tüütu.


Kui mina küsin vahest harva, et räägi endast, kes sa oled, siis ma ei oota sinu elulugu. See üldjuhul saab küll alguse sellest. Jaa sa räägid, et ma sündisin seal ja käisin koolis seal ja bla bla bla. Mida ma ootan on see, et sa hakkasid bla'de vahele suskama sõnu. Lauseid. Millest annab koondada mõtteid. Need situatsioonid bussis. Need mõtted seal koolipingis. Need inimesed seal pargis. See päike seal taevas. Mõtted. Siis ma saan lavastada need. Sina saad näidelda kui soovid. Ilmselt soovid, sest muidu on maru raske rääkida sõnu, mida saaks lavastada. Leia endas see vares. Just need hetked.

Ma annan sulle mõõdulindi kui sa tahad end mõõta, sest su silmad ilmselgelt vajavad korrigeerimist. Sinu mätas võib olla oi oi kui kõrge, aga nii kitsas, et mina sinna küll ära ei mahu. Ma kukuks sealt alla. Alla kus on neli kindlat armast mätast, laiad ja lamedad. Piknik.

Kuskil räägiti kiitmisest, et eestlane ei oska kiita ja kiitust hinnata. Kuidas võtta. Mina ütleks, et paljud oskavad lausa kamalaga kokku neid kahmata endale, aga neid hinnata küll ei oska. Ma ilmselt olen solvanud paari inimest kui nad taas tühje sõnu loopima tulid ja mina neile seda ütlesin. Kas ma alahindan kiitust? Ma ütleks, et ma just hindan. Leian sisu sõnades. Ma näen kuidas inimesed postitavad kiituse võrke igasugustesse võrgustikesse. Do you like this? Ou, I'm so ugly in this pic. Aga kui sa seal nii kole oled, mille kuradi pärast seda teistele näidata? Oodates vastuseid, et ei sa ei ole, siis sa ju valetasid selle nimel et saada paari pügalat oma kõrgele enesehinnangule juurde? Kõik need anonüümsed say at me asjad on enamasti kiitust täis. Paremat kiitust kui avalikud, sest neid kiitusi juba häbenetakse otse öelda, võidakse ju arvata kurat teab mida. Muidugi on seal ka nõrka sõimu, mida samamoodi häbenetakse. Aga miks inimesed ei julge küsida arvamust neilt kellelt nad seda tõesti soovivad saada? Miks ei julgeta vastata ausalt? Kardate solvata? Mina eeldan, et kui minult tullakse küsima, siis ta on valmis nii halvustavaks kriitikaks kui ka innustavaks kõneks. Mis mõte on üldse küsida kui sealt ei tule vastust? Taktitunne my ass! Taktitunne on midagi muud, see on siis kui keegi on lihtsalt loll ja sa ei lähe talle seda avalikult ütlema. Kui ta sult küsib kas ta on loll ja sa vastad et jah, siis see on ausus, see on sõna, mis pole tühi. Erandeid on kaa, ärge põdege. Aga üldpilt on selline.

Paljud hakkavad aru saama, et ma olen kuri inimene. Haaaa! See on nii hea. Põmaki ja kurjus tuleb. Aga ära naerata mulle homme hommikul siis enam, eks.

Medikad on otsas.
Hops!

Samad situatsioonid, erinevad tunded

Inimene sünnib. Elab. Elab. Elab. Elab...... Elab. Elab. Elab...... Elab.... Elab. Sureb. Kas see ongi siis elulugu? Elu lugu? Kõik? Ei see algab varem. See algab palju varem. Elulugu algab kui keegi juba teab, et elu on tulemas. Siis algab lugu. Siis algab jutustamine. Lugu jutustavad sõnad. Loos on tekst. Loos ei ole sündmusi. Need mõtleme me ise välja. Elulugu ei lõpe surmaga. Siis see suurem jutustamine algabki. Siis küll kõik teavad lugusid rääkida. Niivõrd palju välja mõeldud inimesi sama nimega. Kokkusattumus? Ilmselt küll. Lood on ju nii erinevad.

Nüüd vali! Majakovski või Puškin?
Hops!

Varbad

Mõni meist ei usu, et armastus on olemas. Mõni ei usu, et mõistmine on reaalne. Mõni ei usu, et vesi tema ümber on reaalne. Mõni ei usu, et valu on reaalne. Aga mõned usuvad. Mina usun reaalsusesse. Reaalsus on tunne. Kui ma tunnen, et vesi ei ole reaalne, siis see ei olegi. Kui ma tunnen, et armastus on õhus, siis see ongi. Kui ma tunnen, et on suvi, siis ongi. Kõik on tunnetamise küsimus. Peab ainult uskuma, unistama, fantaseerima. Jaaa. Siis tunned, mis on reaalne, mis on elu, milleks üldse eladagi. Tuhh, tuhh, tuhh hüppan sipelgapesal paljajalu, et ka sipelgad tunneksid migagigi. Kes tuleks minuga piknikule?

Ma tahan Sinuga rääkida! Kuna sa oled siia juba ära eksinud, siis on sul midagi viga ja see mulle meeldib. Tule mulle külla millalgi. Võta vaba aega ja räägime. Ma tunnen end nii tohutult üksi koguaeg tegelikult. Keegi ei räägi. Kõik jauravad. (on erandeid, aga vähe) Tule piknikule!

Ma ikka imestan, et porgandist saab nii palju mahla kätte.
Hops!

Paberist silmad

Haaaa! Lõpuks hakkab see asi tööle meil siin. Elu on selline liptoni tee reklaam, muusikud ilmuvad ja siis viskad kortsutatult prügikasti ja võtad uued. Muusikud, näitlejad, tantsijad, sõbrad, tuttavad, vanemad ja peeglid. Koridorid on tunnelid ja kui õigel hetke pidama ei saa siis ütleb keegi seina seest:"Panid pambusesse!" Restart! Uus level ja god mode peale! Mu hommikud ei tööta eriti peaks sturtup manageri vaatama mingi jura võtab kaua aega. Format pole hea mõte. Pole mälu, pole pulka... kõht pole kaa tühi. Mäluks nätsu parem. Ei aga seda ma olen oodanud nii kaua. Ma olen isegi vaeva näinud selle jaoks, kui ma üldse millegi jaoks vaeva näen. Push the envelope, watch it bend. Tegelikult see ümbrikukene on ikka ümbrik ja kirjad selle sees on kirjad nii nagu sa nad kirjutasid. Aga see paindub! See tõesti paindub. Ma ei pea neid niiviisi vaatama. Ja ma võin kortsutada kokku selle margi mida just lakkusin ja võtta uue, sest need ei saa otsa! Ei saa! Nüüd tänapäevaseid marke ei peagi lakkuma enam, aga lakkuge ikka. Neil ei ole seda õigust meie marke ära rikkuda.

Tsitaat Mukilt: "Ära tee siukest nägu, nagu sa teeksid mingit nägu. Sa oled lihtsalt näotu." Väga palju olen märganud näotuid inimesi viimasel ajal. Sa ei pea olema hea kui sa ei oska. Sa ei pea olema suur karvane armas kohmakas elukas mingist animest kui sa lihtsalt oled suur karvane ja kohmakas. Sest meil ei ole siin anime ja siin ei ole nii lihtne armas olla. Ei ole vaja teha nägu, nagu sa teeksid nägu, et teisi huvitab. Ei ole vaja olla kindel ja kui olla kindel siis olla kindel, et teistel ei ole kindlasti õigus. Ei ole vaja olla familiaarne. Pugemine ei mõju üldjuhul hästi kui sul on ilmselge nägu ees, et sa teed pugemise nägu. Ja äkki tõesti ei klapi! No see peab vastasel juhul ikka väga pikk esmamulje olema mida esimese aasta jooksulgi ei märka. No, I don't pull me down on me, nor you.

Oi, tänaval on härra noorpoliitik. Noh terekest kah, kuidas sina mind siis aitad. Ahnii. Mhm. Jaa. Oota mida? Sa ei usugi, et sa saad valituks? Mida kuradit sa jaurad siin siis? Mine kohe soome ehitajaks. Ega ma sinu peale siis oma häält raiskama hakka. Seenelised raisk. Tere baaridaam. Jaa väga hea, võtaks seda ja seda. Aitähh. Oota võtaks seda kaa ja ajaks paar sõna juttu. Mhm, jaa. Hehe, vahva. Oota mida? Sulle ei meeldigi inimestega suhelda ja sulle ei meeldigi kokteile segada? Mida sa jaurad siin siis? Mine sinna Aafrikasse õppima anoreksia nippe, et saada modelliks siis, kus sa üldse ei pea suhtlema ja kus kõhtulahtistavad kokteilid tehakse sulle ise valmis. Kuradi seenelised, raisk.

Pronounce the words! Daancee dance dääänz jeeeeeeez. hops hops don't see me.

Keegi võiks mulle tegelikult uue märkmiku kinkida...
Hops!