Lugesin, et lennu esindaja tohib olla ainult hea õppeedukusega ja bla bla ja on aktiivse eluhoiakuga ja on kaasõpilastele eeskujuks. Ahnii. Ok mina ei suuda ühtki aktiivse eluhoiakuga isikut meie koolist välja mõelda, kes oleks mulle eeskujuks. Muidugi aktiivset eluhoiakut võib mitmeti mõista, kuid üldine arusaam on vist see, et aktiivne inimene jaurab ringi igal pool ja karjub igale poole vahele ja üritab teisi karjuma panna ja on igate pidi tüütu.
Kui mina küsin vahest harva, et räägi endast, kes sa oled, siis ma ei oota sinu elulugu. See üldjuhul saab küll alguse sellest. Jaa sa räägid, et ma sündisin seal ja käisin koolis seal ja bla bla bla. Mida ma ootan on see, et sa hakkasid bla'de vahele suskama sõnu. Lauseid. Millest annab koondada mõtteid. Need situatsioonid bussis. Need mõtted seal koolipingis. Need inimesed seal pargis. See päike seal taevas. Mõtted. Siis ma saan lavastada need. Sina saad näidelda kui soovid. Ilmselt soovid, sest muidu on maru raske rääkida sõnu, mida saaks lavastada. Leia endas see vares. Just need hetked.
Ma annan sulle mõõdulindi kui sa tahad end mõõta, sest su silmad ilmselgelt vajavad korrigeerimist. Sinu mätas võib olla oi oi kui kõrge, aga nii kitsas, et mina sinna küll ära ei mahu. Ma kukuks sealt alla. Alla kus on neli kindlat armast mätast, laiad ja lamedad. Piknik.
Kuskil räägiti kiitmisest, et eestlane ei oska kiita ja kiitust hinnata. Kuidas võtta. Mina ütleks, et paljud oskavad lausa kamalaga kokku neid kahmata endale, aga neid hinnata küll ei oska. Ma ilmselt olen solvanud paari inimest kui nad taas tühje sõnu loopima tulid ja mina neile seda ütlesin. Kas ma alahindan kiitust? Ma ütleks, et ma just hindan. Leian sisu sõnades. Ma näen kuidas inimesed postitavad kiituse võrke igasugustesse võrgustikesse. Do you like this? Ou, I'm so ugly in this pic. Aga kui sa seal nii kole oled, mille kuradi pärast seda teistele näidata? Oodates vastuseid, et ei sa ei ole, siis sa ju valetasid selle nimel et saada paari pügalat oma kõrgele enesehinnangule juurde? Kõik need anonüümsed say at me asjad on enamasti kiitust täis. Paremat kiitust kui avalikud, sest neid kiitusi juba häbenetakse otse öelda, võidakse ju arvata kurat teab mida. Muidugi on seal ka nõrka sõimu, mida samamoodi häbenetakse. Aga miks inimesed ei julge küsida arvamust neilt kellelt nad seda tõesti soovivad saada? Miks ei julgeta vastata ausalt? Kardate solvata? Mina eeldan, et kui minult tullakse küsima, siis ta on valmis nii halvustavaks kriitikaks kui ka innustavaks kõneks. Mis mõte on üldse küsida kui sealt ei tule vastust? Taktitunne my ass! Taktitunne on midagi muud, see on siis kui keegi on lihtsalt loll ja sa ei lähe talle seda avalikult ütlema. Kui ta sult küsib kas ta on loll ja sa vastad et jah, siis see on ausus, see on sõna, mis pole tühi. Erandeid on kaa, ärge põdege. Aga üldpilt on selline.
Paljud hakkavad aru saama, et ma olen kuri inimene. Haaaa! See on nii hea. Põmaki ja kurjus tuleb. Aga ära naerata mulle homme hommikul siis enam, eks.
Medikad on otsas.
Hops!
Ma jumaldan su blogi.
VastaKustutama ei jumalda su blogi, sest vahepeal oled sa lihtsalt loll.
VastaKustutamuuhulgas, enesehinnang on tore ja vajalik asi, mõned ei oska seda lihtsalt õigetest kohtadest otsida ja peavad seda anuma vms
Tähh, aga ma ei julgeks end küll jumalikkuse kõrvale seada :-D
VastaKustutaEi vahest isegi loen mõnd vanemat postitust ja mõtlen, et mis mul küll arus oli.
Tühjadel sõnadel ülesehitatud torn võib kergesti kukkuda ju. Ma arvan vähemalt nii. Võiks siiski mõni tugev tala kaa selles ehitises olla. Üks pehme kindel mätas millele maanduda.