Ei taha elada klišees

***
oodata ootamatut
keeruline on teadjatel
ja ennustaja klaaskuul
kumab nõnda külmalt
uskudes uskmatuid
sirutades käe tundmatusse
võib leida elusid
olevat olematud
näha nähtamatut
võib viia tundmuseni
ja vaid hetk ajast
hoiab meid veel koos
lootes lootusetut
libiseb mu käsi
läbi kollaste liblikate
unustades unustamatut



Mind häirib veidi see, et kui kedagi miski maailmas häirib, või kui talle miski väga meeldib, siis ta leiab ülbust ja nimetab ühe päeva aastas mingiks muuks päevaks. Eritiülbe võtab terve nädala, kuu või aasta. Nagu näiteks: world toilet day, World Marriage Day, World Consumer Rights Day, International Day for Mine Awareness, Photography Day, Clean Up Your Computer Month,
Hot Tea Month, Manuary - men grow facial hair, Potato Day jne. Muidugi on vahva, et inimesed tahavad teisi harida või tähistada midagi lihtsat, aga ma ei mõista miks sedasi muuta seda justkui tähtpäevaks, rutiiniks. Kas keegi oskab peast öelda millal on näiteks World Smile Day? Vaevalt sind huvitabki. Meil pole vaja muuta naeratamist mingisuguseks rituaaliks kord aastas ja keegi seda ka ei tee. Milleks selline jura?

Inimesed kes valetavad palju on rumalad. Ja sellel on päris korralik teaduslik tagapõhi all. tüüpilistel valetajatel on 25% rohkem valget ainet ehk seega rohkem ühendusi ja kiirem mõttekäik, kuid 14% vähem halliainet ja see on koht kus reaalne mõtlemine toimub. Kuna valetajad ei suuda eriti hästi mõelda, siis nad suht tihti usuvad oma enda jura, mis teeb neid eriti headeks valetajateks, sest need valed ei väljendu ka kehakeeles vms. Valetajad enamasti on üsna kõrge enesehinnanguga, sest nad ei suuda kriitiliselt mõelda, eriti enda pihta. See pole kohati isegi halb, asi sest neil kipub olema ka rohkem motivatsiooni, sest nad ilma suurema mõttekäiguta usuvad kohe, et nad on päris paljuks suutelised. Targemad inimesed kipuvad endas kahtlema. Pole imestada, et edukad poliitikud või muud tegelased on päris lollid. Valetavad teistele ja iseendale. Tihti juhtub valetajatega aga hoopis vastupidi, nad kaotavad oma töökoha, ei suuda hoida suhet vms, sest inimesed saavad mõne aja jooksul paratamatult teada, et keegi on neile koguaeg paska ajanud.


Miks on nõnda raske näidata armastust?
Super perfundo on the early eve of your day!

Tühjust täis

"The best laid schemes of mice and men Go often awry" R. Burns. Igapäevane planeerimine on üsna mõttetu tegevus olen tähele pannud. Ärge tehke plaane ja miski ei lähe valesti :-)

Mult on tihti palutud soovitada mõnd filmi, aga tihti ei tule mul meelde mida ma üldse vaadanud olen ja mis oli minu arvates hea. Mõtlesin et kirjutan üles ainult väga head filmid mida näinud olen, tuli välja et neid on seal poolesaja ringis. Tõesti, tohutult häid filme olen vaadanud. Kuid kellelegi soovitamiseks ehk liiga pikk list. Seega panin kokku oma top 20 parimatest parimad filmid. Umbes minu eelistuse järjekorras. Soovitaks kõigil need läbi vaadata, kes soovivad aimu saada kust päris paljud minu ideed pärinevad. Panen iga filmi taha sulgudesse ka väikse juhendava kommentaari.
1) Waking Life (väga kunstipärane ja sügava sisuga filosoofiline film)
2) My Dinner With Andre (Kaks tüüpi räägivad tarka juttu ja söövad)
3) The Fountain (romantiline sci-fi film kolme sisujoonega)
4) The Matrix (Sci-Fi. Teen sohki ja siia alla käib kogu triloogia, üks film ei oma veel sisu)
5) Orgies and the Meaning of Life (ühe mehe eneseotsingud)
6) Memento (põnevik, ühe mehe enese kaotus)
7) Mr Nobody (romantiline sci-fi kus kõik elud on päris elud)
8) Donnie Darko (sci-fi poisist, jänesest ja Granny Death'st)
9) Fight Club (veidi aktiivsem filosoofia kui lihtsalt toetusgrupid munandivähile)
10) Pan's Labyrinth (lugu müstilisest neiust)
11) Butterfly Effect (sci-fi, ajas ränne ja selle probleemid)
12) Shutter Island (kus kõigub reaalsuse piir)
13) Le Fabuleux Destin d'Amelie Poulain (romantiline lugu omapärasest naisest)
14) 'V' for Vendetta (ideed on kuulikindlad)
15) Inception (sci-fi unenäod on võimsad)
16) Bronson (kunstipärane pooldok mehest, kes tahtis olla kuulus)
17) Skeletons (sci-fi, ainuke komöödia, kappides peitub palju luukeresid)
18) God on Trial (pooldok kuidas jumala üle mõisteti kohut)
19) Into the Wild ( pooldok mehest kes elas)
20) Pi (sci-fi matemaatika on kõikjal)

Värisen maailmailust.
Super perfundo on the early eve of your day!

Jõejobu

"A memory is a thought rising in the present. . . . What we truly have, is this moment" - Sam Harris.
See tsitaat pärineb loengust Death and the Present Moment. Soovitan kõigil vaadata, päris huvitavad mõtted. Aga jaa ma olen täitsa nõus, et kuidas sa ka seda elu ja aega ei vaataks, sa elad vaid ühes hetkes. Kõik me emotsioonid ja mõtted toimuvad olevikus. Pole võimalik vaadata minevikku vältimaks olemas olevikus.

Mõtlesin üle pika aja poliitikast jälle ja mulle turgatas pähe üks idee. Esmapilgul tundub see minu jaoks lausa revolutsiooniliselt geniaalne, kuid ma pean seda ideed veel uurima ja täiendama. Kindlasti, kui ma olen oma ideega enamvähem valmis välja tulema saate te kõik sellest teada. Teaseriks senikaua idee nimi: Kandidaat nr -1.

Kurb on kuulda sõna - sõjakangelane. Pisara võtab silma ordenite ja pagunite jagamine. Kuidas on sedasi juhtunud, et kui sa tapad 100 meest sõjatandril kuulutatakse sind kangelasekes, vabaduse valvuriks, õigeks meheks. Kuid kui tapad mehe naaberkülast oled mõrvar ja ühiskonna häbiplekk. Ma ei mõista mis toimub veteranide peas, kui nad uhkusega kannavad taas oma vana mundrit. Pisar nende põsel voolab kaotatud sõpradele kuid mitte neile hingedele kelle elu lõpetamise eest kannab mälestuseks rinnas ordenit. Ordenit vaadatakse uhkusega. Ma ei mõista miks ometi. Kus jookseb piir inimese ja vaenlase vahel? Kuidas saab inimesest vaenlane? Mis hetkest on tapmine uhkuse asi? Kui palju pead sa teadma enda vastas seisvast inimesest, et temast saaks vaenlane? Kindlasti ei tohiks teada sa ta nime, või kas ta on abielus, või kas tal on ka lapsi, milline on ta huumorimeel, kas ta naudib muusikat või kunsti, mida ta enne tegi kui talle püss kätte suruti. Need teadmised ei tee inimesest vaenlast. Vaenlaseks teeb propaganda. Ta on nats, kommunist, ta tulistab sind kui sina teda ei tulista. Sõjatandril tapavad üksteist, isad, vennad, kunstnikud, muusikud, näitlejad, maalrid, puussepad, taksojuhid ja nõnda edasi. Neil pole üksteise mõrvamisest kasu, sellest jäävad vaid haavad, õudusunenäod ja mälestused sõpradest, kelle soolikad olid kaevikus põlvini. Keegi taksojuht Moskvast ei ohusta sinu vabadust. Kohutav asi on see sõda. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas üks lihtne inimene suudab nõnda palju mõjutatav olla, et muutub etturiks pankurite, ärimeeste ja poliitikute malelaual. Mul igatahes pole plaanis end kellelegi sedasi maha müüa.

Ma nii väga tahaks olla mõistuse misjonär. Tekitada inimestes huvi hariduse vastu. Sest maailm on täis inimesi, kes ei teagi, et mõtelda on ka mõnus. Ja koos mõeldes, tulevad huvitavad mõtted. Filosoofia, matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia - need justkui hirmutaksid inimesi. Kuid need on ju vaid kirjeldused sellest samast maailmast, sellest imelisest kosmosest kus me hõljume. Kui küsida inimeselt kas ta tahab elada illusioonis ja teadmatuses, vastab ta üsna kindlalt 'ei'. Inimesed tahavad tõde. Kuid miski pärast ootavad nad ilmutatud tõde. Et keegi pistab lusikaga tarkused mingist avausest sisse. Info on meie ümber olemas ja see jookseb meie 'avaustest' kogu aeg läbi. Tarkus on aga osata need infotükid kinni püüda ja teadmisteks ning tõdedeks muuta. Seega kui sa ei taha elada illusioonis, siis saa aru, et paljud sinu senised 'tõed' on tegelikult illusioonid, ja seda sõltumata sinu teadmistest, haridusest ja oskusest mõtelda, meil kõigil on illusioonid milles elame. Tuleb astuda julge samm ja kahelda oma tõeks pidamistes, ning neid kontrollida. Keegi ei saa meid illusioonist välja tirida, me peame seda ise tegema. Mõtleme koos!

Ma naeratan rohkem kui kunagi varem.
Super perfundo on the early eve of your day!

... the language of the Polish forest where language wasn't needed...

Mul oleks antud justkui luba rääkida vaid sellest mis mulle meeldib. Kui mainin olukorda mis pole meelt mööda, siis mind kas ignoreeritakse, süüdistatakse, naerdakse välja. Me tahame utoopiat. Meie jaoks pole asju, milles olla eriarvamusel. Me oleme kõik üks suur pere ja naeratame koguaeg teineteisele. Diskussiooni ei toimu, sest see pole vajalik. Ma ei räägi poliitikast siin või mingist suurest argumendist, ma räägin igapäeva tavaliste inimeste elust ja suhetest. Me ei kuula teineteist, sest pole midagi kuulata... keegi ei räägi. Elame utoopias, kõik inimesed teavad mis on hea ja mis on halb, sellest pole vaja arutada, sest moraalid on meie ajudesse sisse tambitud. Mulle ei meeldi selline illusiooni utoopia. Ma tahan arutelu, ma tahan argumente, ma tahan inimlike suhteid, ma tahan teid kuulata. Kuid me väldime kuulamist ja arutelu. Me kustutame meile ebameeldiva kommentaari oma sotisaalvõrgustiku seinalt, nagu seda poleks olnudki, mitte selle pärast, et see oleks lihtsalt labane ja kiuslik, vaid selle pärast, et me pole sellega lihtsalt nõus. Postitades midagi kuhugi, pole teistel võimalust seda dislike'da ja lihtsal moel märku anda suhtelisest emotsioonist selle suhtes. Ja kui kusagil isegi seda teha saab, siis kaob see postitus meie silme eest peitu. Me ei taha näha asju, mis pole meie moodi. Maailmas pole enam õiglust, pole kaotajaid. Kaotajad on transformeerunud viimasteks võitjateks. Kui õpilased ei läbi enam piisavalt kõrgel tasemel eksameid järeldame sellest, et probleem pole õpilastes või õpetamissüsteemis, vaid tuleb lihtsalt langetada latti, et rohkem inimesi pääseks eksamitest läbi. Kuhu me sedasi jõuame. Loll laps on õnnelik laps. Utoopia. Mis üldse on õppimine? Minu meelest on see midagi sellist, kui sa saad uut infot ja seod selle enda maailmapildiga ning selle läbi täieneb sinu arusaam maailmast. Ärgem kaotage arutelu. Ma olen pigem teadlik tõest ja sellega rahulolematu, kui ignorantne ja utoopias ning õnnelik.

Kuid head sõnumit ka veidi. Me elame suures globaalses külas ja mõned meist on sellest aru saanud. Ja on vahva märgata kõiksuguseid naeratavaid nägusid suure ühishõimu lõkke eest transis tantsimas. Eemal kõigest eraldavast nagu keel, rahvus, poliitiline nägemus, viisakustavad, religioon, jõukus ja muu säärane. Kõik emblevad teineteist ja kuulavad teinetest ära. Meieni ei jõua sõjad, ei jõua majandussurutis, ei jõua pangalaen, meid ei piira riigipiirid, ei takista politsei, sest me oleme vabad. Ja seda ei saa meilt keegi ära võtta. Vangistus ei võta sult vabadust. Orjus ei tee sind kellegi omaks. Loeb vaid inimene inimesega, inimene loodusega, inimene kosmosega, inimene teadusega, inimene filosoofiaga ja nõnda edasi. Orjus on illusioon. Peatagem Stockholmi sündroom. Andre: "he said to me, 'where are you from?' and I said 'New York'... 'ahh New York, it's a very interesting place... do you know a lot of New Yorkers who keep talking about wanting to leave but never do?' and I said yes, and he said 'why do you tink they don't leave?' I gave him a few banal theories, and he said 'i don't think it's that way at all... i think that New York is a new model for the new concentration camp, where the camp has been built by the inmates themselves, and the inmates ARE the guards, and they have this pride in this thing they built, they built their own prison, so they exist in a state of schizophrenia where they are the both guards and prisoners, and as a result they no longer have, having been lobotomized, the capacity to leave the prison they made or to even see it as a prison.' then he went into his pocket and he took out a seed for a tree. he said 'this is a pine tree.' he put it in my hand, and said 'escape, before it's too late'."

Oleks mul vaid mu elu stsenaariumi koopia käepärast.
Super perfundo on the early eve of your day!