Jõejobu

"A memory is a thought rising in the present. . . . What we truly have, is this moment" - Sam Harris.
See tsitaat pärineb loengust Death and the Present Moment. Soovitan kõigil vaadata, päris huvitavad mõtted. Aga jaa ma olen täitsa nõus, et kuidas sa ka seda elu ja aega ei vaataks, sa elad vaid ühes hetkes. Kõik me emotsioonid ja mõtted toimuvad olevikus. Pole võimalik vaadata minevikku vältimaks olemas olevikus.

Mõtlesin üle pika aja poliitikast jälle ja mulle turgatas pähe üks idee. Esmapilgul tundub see minu jaoks lausa revolutsiooniliselt geniaalne, kuid ma pean seda ideed veel uurima ja täiendama. Kindlasti, kui ma olen oma ideega enamvähem valmis välja tulema saate te kõik sellest teada. Teaseriks senikaua idee nimi: Kandidaat nr -1.

Kurb on kuulda sõna - sõjakangelane. Pisara võtab silma ordenite ja pagunite jagamine. Kuidas on sedasi juhtunud, et kui sa tapad 100 meest sõjatandril kuulutatakse sind kangelasekes, vabaduse valvuriks, õigeks meheks. Kuid kui tapad mehe naaberkülast oled mõrvar ja ühiskonna häbiplekk. Ma ei mõista mis toimub veteranide peas, kui nad uhkusega kannavad taas oma vana mundrit. Pisar nende põsel voolab kaotatud sõpradele kuid mitte neile hingedele kelle elu lõpetamise eest kannab mälestuseks rinnas ordenit. Ordenit vaadatakse uhkusega. Ma ei mõista miks ometi. Kus jookseb piir inimese ja vaenlase vahel? Kuidas saab inimesest vaenlane? Mis hetkest on tapmine uhkuse asi? Kui palju pead sa teadma enda vastas seisvast inimesest, et temast saaks vaenlane? Kindlasti ei tohiks teada sa ta nime, või kas ta on abielus, või kas tal on ka lapsi, milline on ta huumorimeel, kas ta naudib muusikat või kunsti, mida ta enne tegi kui talle püss kätte suruti. Need teadmised ei tee inimesest vaenlast. Vaenlaseks teeb propaganda. Ta on nats, kommunist, ta tulistab sind kui sina teda ei tulista. Sõjatandril tapavad üksteist, isad, vennad, kunstnikud, muusikud, näitlejad, maalrid, puussepad, taksojuhid ja nõnda edasi. Neil pole üksteise mõrvamisest kasu, sellest jäävad vaid haavad, õudusunenäod ja mälestused sõpradest, kelle soolikad olid kaevikus põlvini. Keegi taksojuht Moskvast ei ohusta sinu vabadust. Kohutav asi on see sõda. Ma lihtsalt ei mõista, kuidas üks lihtne inimene suudab nõnda palju mõjutatav olla, et muutub etturiks pankurite, ärimeeste ja poliitikute malelaual. Mul igatahes pole plaanis end kellelegi sedasi maha müüa.

Ma nii väga tahaks olla mõistuse misjonär. Tekitada inimestes huvi hariduse vastu. Sest maailm on täis inimesi, kes ei teagi, et mõtelda on ka mõnus. Ja koos mõeldes, tulevad huvitavad mõtted. Filosoofia, matemaatika, füüsika, keemia, bioloogia - need justkui hirmutaksid inimesi. Kuid need on ju vaid kirjeldused sellest samast maailmast, sellest imelisest kosmosest kus me hõljume. Kui küsida inimeselt kas ta tahab elada illusioonis ja teadmatuses, vastab ta üsna kindlalt 'ei'. Inimesed tahavad tõde. Kuid miski pärast ootavad nad ilmutatud tõde. Et keegi pistab lusikaga tarkused mingist avausest sisse. Info on meie ümber olemas ja see jookseb meie 'avaustest' kogu aeg läbi. Tarkus on aga osata need infotükid kinni püüda ja teadmisteks ning tõdedeks muuta. Seega kui sa ei taha elada illusioonis, siis saa aru, et paljud sinu senised 'tõed' on tegelikult illusioonid, ja seda sõltumata sinu teadmistest, haridusest ja oskusest mõtelda, meil kõigil on illusioonid milles elame. Tuleb astuda julge samm ja kahelda oma tõeks pidamistes, ning neid kontrollida. Keegi ei saa meid illusioonist välja tirida, me peame seda ise tegema. Mõtleme koos!

Ma naeratan rohkem kui kunagi varem.
Super perfundo on the early eve of your day!