Bardcore Hondage

Tinkerbell effect on huvitav. Ja see muutub aina huvitavamaks kui avastad kui paljudes asjades see rolli mängib. Tinkerbell'i efekt kirjeldab selliseid asju, mis on reaalsed ainult selle pärast, et me neisse usume. Sa saad poest asju osta raha eest ainult selle pärast, et me kõik usume, et sellel rahal on väärtus. Tegelikult see raha on lihtsalt tükk paberit või numbrid andmebaasis. Selle taga ei istu kuld või hõbe või muud väärtused. Väärtuslikuks teeb selle vaid see, et inimesed usuvad, et see on väärtuslik. Seadused käituvad selle efekti kohaselt. Autoriteedid on ainult siis autoriteedid kui keegi usub, et nad seda on. Seadused kehtivad vaid siis kui me usume et need kehtivad. Südametunnistus piinab vaid neid, kes usuvad, et neil see olemas on.

Muideks Fatamorgana nõidus on täiesti reaalne nähtus. Samamoodi ka The Flying Dutchman. Väga lähedalt seotud muideks. Ma ei imesta miks vanal ajal sellised lood välja mõeldi. Kuid kes neid purjus meremehi ikka usub. Enamik neist olid ülimalt ebausklikud ja nende lood olid alati koletisi ja muud säärast täis. Kalamehejutud. Tegelikult ma isegi oleks ehk tahtnud sel ajal elada, mil ainule seletus sellistele asjadele sai olla mütoloogiline. Nagu mustkunstitrikk ole enam niivõrd imeline kui sa tead kuidas see käib.

Hops!

Vaimuvääratused

Austage inimeste privaatsust ja isikliku ruumi.

Kui sa küsid küsimuse, millele sa tead, et sa vastust ei taha, siis ole valmis vastuseks, mis sulle ei meeldi.

Oleks juba muru millele pikali visata.

Paranoia kevadmängud.

Mul on küll rohkemat ka öelda, aga mõtted pole veel päris viimistletud.
Hops!

The lack of my voice

Ma räägin niivõrd vähe, et sõnad ei tule enam sujuvalt mu suust välja. 

Nüüdsest vaid unenägudesse on jäänud mu niigi harvad intelligentsed vestlused intelligentsete inimestega. Unenägudes annavad inimesed mulle andeks. Unenägudesse on jäänud mu sõbrad, kes muidu on kaduma läinud.

Veel täitmata lubadused pole unustatud- jagamata medalid, kujutlemata värvid. Ma tegelen nendega aktiivsemalt kui ma isegi algul arvasin, et suudan.

Valimata jäänud telefoninumbrid ja ma isegi ei tea miks.

Andestust, et ma pole olnud inimene, kes ma tahaksin olla.

Hops!

Vaim tuli peale ja ma vaimustusin sellest.

Elada maailmas kus kõik on võimalik. Absoluutselt kõik! Kõlab ahvatlevalt. Kuid kas see maailm oleks selline kus kõik on tõene või kõik on väär? Sest kui miski on tõene, siis väära pole reaalsuses ju tegelikult olemas, valed asjad on lihtsalt võimatud, sest tõesed asjad ei luba neil juhtuda. Õun ei kuku kunagi maapinnast üles poole, sest gravitatsioon on tõene ja väära olukorda pole olemas. Kas siis kõikide võimaluste maal on nii gravitatsioon kui anti gravitatsioon ja ma lihtsalt oma suva järgi otsustan kuhu poole õun täna kukub. Ja senikaua kui mina või keegi teine vastupidist ei otsusta, siis see õun sedasi jääbki kukkuma. Või on kõikide võimaluste maa lihtsalt midagi sellist kus õun ei kuku üles ega alla, kus õun on ja õuna ei ole, õun liigub ja õun ei liigu, õun kukub üles ja õun kukub alla ja seega kõik on võrdselt võimalikud niiöelda kvantmehhaanilised superpositsioonid nagu Schrödingeri kassil. Keegi mult küsis, et kas ma tahaks elada sellises maailmas kus kõik on jumalad. Ma kujutan seda kuidagi sellisena ette. Ma täpselt ei tea kumb variant muidugi nüüd mu peas domineerivam on, sest ikkagi on meil veel leidmata definitsioon sellele, mis asi see jumal on. Seega on väga raske ka kujutada universumit kus selline tundmatu olevus peaks eksiteerima.

Üle mõtlemine on huvitav, vahel hakkab peast sellist gdšibrishit välja ajama. And then just lay back and see where the mind goes! Wild punctuating gibberish to entertain me. Tuleb vaid meeles pidada ja aru saada, mil tõsine mõttetegevus muutub mõtte tripiks. Võib olla on see vaid minul sedasi. 

Mu väikevend ei saanud aru, miks mulle meeldib ülikoolis käia. Miskipärast ei saa ta mu vaimustusest teadmiste vastu aru. Loodan, et ta ka kord mõistab, et teadmised tulevad kasuks ja teadlikuma pilguga maailma vaadates tundub see tohutult huvitavam ja veelgi müstilisem. Teadmised aitavad mõista, et me elame muinasjutumaailmas. Ega mullegi väga vist koolis ei meeldinud käia tema vanuselt.

Olge leidlikud

Pole ikka veel suutnud nutta ega tõsist kuvameelsust tunda, sest pole põhjust olnud. Vahel mõtlen, et kas ma üksi elan sellises muinasjutu maailmas ja ma elan üksi õnnelikult elu lõpuni. Hmm, kuid ei muinasjuttudes elati ikka kahekesi ja paljude lastega õnnelikult elu lõpuni. Ju siis kuskil on keegi ka minu muinasjutu jaoks. Või siis keegi torkab sõrmega mu seebimulli maailma katki.

No eks siis puhume uue!
Hops!

"A genius is a mentally ill person with an audience" - Tim Minchin

USA on kogu oma ajaloo jooksul koguaeg kellegagi sõjas olnud, kuid hämmastavalt vähesed ameeriklased teavad mis asi see sõda tegelikult on. Sest nende kodumaal ei toimu lahinguid. Nemad ei jää kodudest ilma. Nende tänavad pole pommiauke täis. Nende lastel pole nälg. Lapsed saavad koolis käia. Ja kui keegi lasi kaks torni õhku nende kodumaal, siis on see justkui koledaim asi mis kunagi juhtunud on. Ja nüüd riivab mu hinge sügavalt ameeriklaste toon, kui nad räägivad Põhja Korea ähvardustest. Tüüpilise ameeriklase suhtumine on 'come at me!' Nad justkui ootavad hetke mil neil on põhjust Korea pilbasteks tulistada. Me kõik elaksime palju paremini, kui me kulutaks ressursid rahu loomisele mitte sõjandusele. Kui me kulutaks sama palju aega kompromisside leidmisele kui ähvardamisele.

***

Kui mitu korda
on avamata jäänud uks,
et astuda välja
päris maailma,
et trehvata
päris inimesi,
et vaadata
päris silmadesse,
et kuulata
päris kõnet.

Sest võin üks kõik
kui kaua koputada
ja keegi ei vasta,
sest trepikojas keegi
ei ava korterist
- seest poolt -
koputajale ust.

Ja sellest mõttest saati
mul kombeks väljudes
on koputada ust
justkui ikka veel lootes
trehvata, vaadata, kuulata
üht kindlat päris inimest.




Ma tõesti ei tea kuidas keegi saab elada kogu oma elu linnas. Minu jaoks täiesti võimatu. Isegi tähistaevast pole öösiti näha korralikult. Meil hakkavad paljudel maa vanaemad ja vanaisad otsa saama. Ja paljudel polegi enam kuhugi minna maal. Maa on muutunud justkui elamiskõlbmatuks. Mina vaatan pigem linna poole, et see on elamiskõlbmatu. Üle kuu aja järjest linnas viibimine on vaimset tervist kahjustav.

Kui maailm üritab mind lollina hoida, siis tuleb see tal väga hästi välja. :-)

Hops!