"A genius is a mentally ill person with an audience" - Tim Minchin

USA on kogu oma ajaloo jooksul koguaeg kellegagi sõjas olnud, kuid hämmastavalt vähesed ameeriklased teavad mis asi see sõda tegelikult on. Sest nende kodumaal ei toimu lahinguid. Nemad ei jää kodudest ilma. Nende tänavad pole pommiauke täis. Nende lastel pole nälg. Lapsed saavad koolis käia. Ja kui keegi lasi kaks torni õhku nende kodumaal, siis on see justkui koledaim asi mis kunagi juhtunud on. Ja nüüd riivab mu hinge sügavalt ameeriklaste toon, kui nad räägivad Põhja Korea ähvardustest. Tüüpilise ameeriklase suhtumine on 'come at me!' Nad justkui ootavad hetke mil neil on põhjust Korea pilbasteks tulistada. Me kõik elaksime palju paremini, kui me kulutaks ressursid rahu loomisele mitte sõjandusele. Kui me kulutaks sama palju aega kompromisside leidmisele kui ähvardamisele.

***

Kui mitu korda
on avamata jäänud uks,
et astuda välja
päris maailma,
et trehvata
päris inimesi,
et vaadata
päris silmadesse,
et kuulata
päris kõnet.

Sest võin üks kõik
kui kaua koputada
ja keegi ei vasta,
sest trepikojas keegi
ei ava korterist
- seest poolt -
koputajale ust.

Ja sellest mõttest saati
mul kombeks väljudes
on koputada ust
justkui ikka veel lootes
trehvata, vaadata, kuulata
üht kindlat päris inimest.




Ma tõesti ei tea kuidas keegi saab elada kogu oma elu linnas. Minu jaoks täiesti võimatu. Isegi tähistaevast pole öösiti näha korralikult. Meil hakkavad paljudel maa vanaemad ja vanaisad otsa saama. Ja paljudel polegi enam kuhugi minna maal. Maa on muutunud justkui elamiskõlbmatuks. Mina vaatan pigem linna poole, et see on elamiskõlbmatu. Üle kuu aja järjest linnas viibimine on vaimset tervist kahjustav.

Kui maailm üritab mind lollina hoida, siis tuleb see tal väga hästi välja. :-)

Hops!