Elada maailmas kus kõik on võimalik. Absoluutselt kõik! Kõlab ahvatlevalt. Kuid kas see maailm oleks selline kus kõik on tõene või kõik on väär? Sest kui miski on tõene, siis väära pole reaalsuses ju tegelikult olemas, valed asjad on lihtsalt võimatud, sest tõesed asjad ei luba neil juhtuda. Õun ei kuku kunagi maapinnast üles poole, sest gravitatsioon on tõene ja väära olukorda pole olemas. Kas siis kõikide võimaluste maal on nii gravitatsioon kui anti gravitatsioon ja ma lihtsalt oma suva järgi otsustan kuhu poole õun täna kukub. Ja senikaua kui mina või keegi teine vastupidist ei otsusta, siis see õun sedasi jääbki kukkuma. Või on kõikide võimaluste maa lihtsalt midagi sellist kus õun ei kuku üles ega alla, kus õun on ja õuna ei ole, õun liigub ja õun ei liigu, õun kukub üles ja õun kukub alla ja seega kõik on võrdselt võimalikud niiöelda kvantmehhaanilised superpositsioonid nagu Schrödingeri kassil. Keegi mult küsis, et kas ma tahaks elada sellises maailmas kus kõik on jumalad. Ma kujutan seda kuidagi sellisena ette. Ma täpselt ei tea kumb variant muidugi nüüd mu peas domineerivam on, sest ikkagi on meil veel leidmata definitsioon sellele, mis asi see jumal on. Seega on väga raske ka kujutada universumit kus selline tundmatu olevus peaks eksiteerima.
Üle mõtlemine on huvitav, vahel hakkab peast sellist gdšibrishit välja ajama. And then just lay back and see where the mind goes! Wild punctuating gibberish to entertain me. Tuleb vaid meeles pidada ja aru saada, mil tõsine mõttetegevus muutub mõtte tripiks.
Võib olla on see vaid minul sedasi.
Mu väikevend ei saanud aru, miks mulle meeldib ülikoolis käia. Miskipärast ei saa ta mu vaimustusest teadmiste vastu aru. Loodan, et ta ka kord mõistab, et teadmised tulevad kasuks ja teadlikuma pilguga maailma vaadates tundub see tohutult huvitavam ja veelgi müstilisem. Teadmised aitavad mõista, et me elame muinasjutumaailmas. Ega mullegi väga vist koolis ei meeldinud käia tema vanuselt.
Olge leidlikud
Pole ikka veel suutnud nutta ega tõsist kuvameelsust tunda, sest pole põhjust olnud. Vahel mõtlen, et kas ma üksi elan sellises muinasjutu maailmas ja ma elan üksi õnnelikult elu lõpuni. Hmm, kuid ei muinasjuttudes elati ikka kahekesi ja paljude lastega õnnelikult elu lõpuni. Ju siis kuskil on keegi ka minu muinasjutu jaoks. Või siis keegi torkab sõrmega mu seebimulli maailma katki.
No eks siis puhume uue!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar