Meander

Nägin täna väljas üht tuvi suremas. Ma ei tea täpselt, mis tal viga oli, aga väliseid vigastusi ma ei märganud. Jõuetu lind vaarus vaikselt kuhugi poole, vist isegi ei teadnud täpselt kuhu. Iga paari sammu tagant vajus ta värisedes kokku. Külm ilm ja lumine kõnnitee ei aidanud ta pingutustele just kaasa. Ma ei tea kui kaua ta juba oli end sedasi vaevaliselt surma poole kõndinud, võimalik et see oli siiski äkiline õnnetus aga võib-olla oli ta juba nädalaid haiguses vaevelnud. Kahjuks polnud mul kaua aega teda jälgida ja pidin oma, veel elujõulist, teekonda jätkama. Kuid tee peal mõtlesin, et looduses ei esine kuigi tihti väärikat surma. Keegi ei sure une pealt oma voodis lähedased ümberringi. Keegi ei kirjuta üles looma viimaseid sõnu. Heigele ei tooda ravimeid ega sooja toitu. Loom rändab kogu oma elu ja kui ta ei jõua enam toiduni kõndida, ta sureb. Röövloomad ründavad haigeid loomi, sest nad on lihtne saak. Kari isegi nimelt jätab haiged loomad tihti kiskjatele kättesaadavaks. Kahtlen, et see tuvi enda lõpu vägivaldselt leiab, pigem vaevles või vaevleb siiani piinarikkalt. Mul pole tihti võimalust ehedat surma jälgida ja miskipärast see ei teinud mind kurvaks. Ma tajusin küll empaatiast tulenevat valu ja vaeva, piina ja ängistust. Kuid ma polnud tuvi pärast kurb, see oli lihtsalt ühe eluspiraali lõpp. Võimalik, et mina olen ainuke olend, kes jääb mäletama seda lindu pärast tema elu lõppu, ei oska väita tema tuvidest kaaslaste kohta...

***
kultuuri ooteruum
tuimad näod
päiksepaiste kuum

iiveldus hajub
moeajakirjad
"järgmine palun"

kostub remondimehe puur
naabri hambaaugus
õitseb võimas bakterikultuur

Need liikuvad pildid on deformeerunud niivõrd tugevalt, et alles on jäänud vaid abstraktsed pehmed geomeetrilised vormid. Kuid endiselt säilitavad need oma olemuse pea täielikult. Need on isegi ehk vulgaarsed ja mõni ütleks, et kohatud. Kuid ma arvan, et me ei peaks nõnda kartma avaliku seksuaalsust. See on üks loomulikumaid asju maailmas. Filmides tapetakse massiliselt inimesi, rapitakse jõhkralt ja veriselt, kuid üht rinnanibu ei saa ekraanile lasta miskipärast. Kontrast kuidas üritatakse võimalikult detailselt näidata kuidas soolikad kehast väljuvad vastuoluliselt sellele, kuidas ehk vaid mainitakse, et kaks inimest on teineteist ehk väljaspool stseeni alasti näinud. Kuigi filmid on seksuaalset pinget täis, ei ole üle suudluse ja kaunite kohavormide oleva seksuaalse näitamine miskipärast sünnis. Ma ei taha, et filmid oleksid pornot täis, seda pole vaja. Mind pigem häirib romantilise pinge ülekasutamine, mis tekitab tühja ja häiriva tunde paljude filmide puhul kui selle asemel saaks muid vahendeid.

 ja

***
Öö vaikuses kõnnin
tähed jalge all
selg uduniiskel heinal
kuu kuma kui rambivalgus
mind vaid välja valind
tuleleek ees metsaveerel
süttis tormikõlana
sihikindlalt kihutades
see rada suundub minuni
sööstab, rühib, ründe valmis
sütepunane libahunt
lummuses ma seisan
kuid pole kurja nõidust mul
vaid kurbus, truudus, igatsus
vaibib punahundi rutt
viimaks tasasammul
minu ees sa seisatad
silmside seletab
pikka, kaunist dialoogi
käe su poole sirutan
pikk kurblik ulg
sumbub meie embuses

***
Alleel veel viimased lehed
poolel lennul tarduvad
pargipingil hallipäised mehed
mälestused laiali valguvad

halo, mis ümbritseb sind
vist ongi see suurendusklaas
kui aegluubis lendab lind
ja mu pilk pole enam maas

nüüd ja praegu hetkes elada
tunded pilgud põimitud
ümber keha, hinge vedada
mured tuulde lõimitud

Sinu suhkur soolaga.
Hjopsti!

Walls alive