Mu kõige lemmikumad pargid on surnuaiad. Seal on rahu ja vaikus. Või noh, nii palju kui seda linnas olla võib. See on minu jaoks kõige loomulikum paik linnas. Siin inimesed ei torma. Siia joodikud ei tule lällama. Aga tegelikult see ei olegi vist see põhjus, miks ma seal käin. Surnuaed on mitmekesine paik. Iga haud on kui teineteise koopia aga nõnda isemoodi. Nagu puud metsas on kõik ühte nägu aga ikka sa eal oma metsas ära ei eksi. Ja surnuaiad on tegelikult ka visuaalselt kõige ilusamad pargid minu meelest. Väga palju ilusaid ja huvitavaid taimi, võimsad puud, istekohti igas võimalikus suunas ja tiik milles elab pardipere ja mida ümbritsevad erinevad skulptuurid. Iga hauaplats on isemoodi. Mulle üldiselt meeldivad esteetiliselt sellised minimalistlikud platsid, kuid kõige põnevamad on juba aastaid hüljatud platsid, need milledele on sedelid juba külge pandud. Viimane aeg nende lugusid jutustada enne kui uued leinajad vanade kohad üle võtavad. Sest see on tegelikult mis surnuaias muutub. Laibad kes siia tuuakse ei tee enam midagi, vaid leinajad on need kes käivad ja riisuvad, rohivad ja kastavad, istuvad ja mõtlevad, küünlaid süütavad ning tagasi vaatavad. Surnuaed on elavate päralt, see on elavate kujundatud.
Kuigi pooled neist on igavesed nuhtlused, siiski ma igatsen putukaid. Eriti rohutirtse. Nende jagade sahin disorjenteerib igasugused helid ruumis. Huvitavad loomad on nad, liiguvad ka üsna ebaharilikult kaootiliselt. Ja õhtud pole enam samad kui kuulen tirtsude sahina asemel hoopis autode mühinat. Hea katsetus imitatsiooniks, kuid minu puhul täidab ka surnuaed rohkem põlismetsa funktsioone kui mühin asendab sahinat
Try to fit in! --- Usun et hakkan juba vaikselt mahtuma.
"Laena püssi Vanemuine, pill ei toida!" - EXP
Hjopsti!
