Päikest ei ole siin

Andke andeks, aga veidi negatiivsust veel. Päike lahkus minu taevast tänase loojanguga teise dimensiooni. Päike on siiski hea ja kindlasti teeb ta kellegi väga õnnelikuks. Päike hoolis liiga palju. Päike tahtis ainult head. -seepärast päike läks. Ma vähemalt arvan nii. Päike kaitses end ja ei lasnud end kustutada. Ma olin ohtlik. Kuu ja päike ei saa iial ühte valgust heita.

Kõik nad läksid oma teed ja eksisid taevas ning surid. Nüüd on taevas 100 tähte rohkem.

Pehme

 Isiksuse ja võimete testid panevad pange ämbrid ja sinna sisse veel midagi kuhu astuda. Need ei näita eriti midagi. Vähemalt need, mida meie tegime. Aina rohkem olen märganud, et inimestel on kindlad stereotüübid ja on minulgi. Aga iga päev näen ma mõnd eriti õnnetut inimest, kes on maailma peale vihane, sest ta ei näe muud kui stereotüüpe. Mul on neist kahju. Väga kahju. Oled sa ise näiteks millalgi mõelnud vaadates vastu tulevale inimesele otsa ja üritanud mõelda mida tema võiks mõelda. Tavaliselt ei tule eriti midagi eirilist pähe eks. Nad on ju lihtsad inimesed ja mida nad ikka mõtlevad. Aga ilmselt tema vaatas just sel samal hetkel sulle samasuguse pilguga otsa ja mõtles seda sama, ning siis asus oma peas unistama taas selgusest oma aukoodeksi üle mida ta iial kellelegi ei avalda. Ta on lihtne inimene sest ta ei ole lihtne inimene. See ongi kogu selle asja võlu. Lihtsad inimesed jäävad silma massidele kui targad, huvitavad ja mõtlejad. Kuid nad lihtsalt on lihtsad. Nad ei kasuta muud kui vaid algelisi vahendeid ja see tekitab segadust ning paneb meid arvama vastupidist. On muidugi erandeid. Ja mõttemaailmadega inimesed teavad seda juba ammu. Erandeid on palju, sest mõttemaailmu on palju. Aga ka stereotüüpe on palju.


Kirjutan kirja teile.:

Tere!
Minu nimi on Mihkel ja ma olen segaduses. Ma ei tee vahet heal ja kurjal. Kas keegi saab anda mulle lihtsaid näpunäiteid, kuidas sõeluda headus välja kurjusest või vähemalt ta sealt üles leida. Kas see on isegi vajalik tänapäevases maailmas? Aidake selgusele jõuda teie instinktide ja reaalse mõttetöö vahest ja võitlusest. Kas see võitlus on äkki vale? Kas eksiteerib üldse kurjus? Aga miks Ješua siiski risti löödi? Ja mis põhjust oli neil valetada? Äkki Freud ei olegi eksinud. Äkki mina vaid pole mõistnud nii lihtsat ilmselget asja.

Abi oodates.


Mu pea lõikab päris hästi. Kodus lõhun ma sellega küttepuid.

Näpud roostetavad. Pliiats ei püsi õiges suunas enam käes. Joonistused ei suuda väljendada enam mõtteid. Luuletama peaks. Kirjutama peaks. Mõtteid ei saagi väljendada ju tegelikult. Aga ma siiski üritan. See on isekus. Ma olen egoist. Jätke mind, et ma ei tunneks valu ja kiustaust olla egoist. See on valus. Üksinduse valu on mul niiguinii olete te mu ümber või mitte. Ma pole leidnud oma Margaritat veel. Teised ei tohi sellest teada, sest siis ma ei tundu sümpaatsena. Ma pean näima teile hea ja samas ka paha. Ma ajan hülge möla. Ärge uskuge mind. Sest ma isegi ei usu. Ma ei teagi enam millal ma valetan, luiskan ja vassin. Millal tuleb tõde. Mis on tõde. Õiglus. Ma vajan vaid rahu. Mõneks ajaks. Ja siis tahan olla taas inimene.

Kaastundest ei ole vaja kasvatada endale koormat. Seda on raske tassida. Ma tean.

Miks ma siin nii masendavat juttu aina räägin? Elus on nii palju head. Aga jah. If it aint broken don't fix it. Ma peaks ju kasutama terveid asju. Ma luban järgmine kord mitte olla nii masendav.

Väikesed asjad on suured.
Hops!

Jazz

[Järgnev lühijutt võib olla mõnedele lugejatele häiriv. Sisaldab palju vägivalda ja ei ole sobilik lastele alla 16 eluaasta. Järgneva teksti tegelased ei ole reaalsed isikud ega ka inspireeritud reaalsetest isikutest. Teksti autor Mihkel Kaha ei vastuta teie emotsioonide eest. Lugege omal vastutusel]

Jazz

Sellel väljal siin sügiseses õhus kõnnin rahulikult Tema poole. Värskelt langenud lehed on segunenud juba pruuniks ja halliks tõmmanud lehtedega maal. Krõbin mu jalge all alustas vaikselt kuid kindlalt vabastiilis jazziviit. Alguses ainult hihatisahin, mis kasvas aina ning kaasa lõid jalgade müdin ning kasvav südametukse rütmitu meloodia.             

Tema märkas mind. Ta teab, et hilja. See algab. Jazz kogus oma tuurid ning on aeg alustada looga. Ma tõstan käe üle oma õla langetades pea ning valades näole kaua oodatud naeratuse. Isegi irve. Haaran seljatupest oma mõõga ja seda läbi õhu tõmmates helgib sellelt värskeid päikesekiiri. Õhus hõljuv uduvine hajutades ning värvides valguskiiri muutis mu mõõga niivõrd ujuvaks ja ma tunnetasin iga väiksematki õhuvoolu, mis mu kallikese liikumist õhus võis vääratada. Mul oli täielik kontroll. Tõstes pea nägin just seda mida olin oodanud – kaost. Tema nägu fokuseeris mulle detailideni mida ma polnud varem märganudki. Näiteks see imepisike arm Tema paremal põsel. Just seda oli mul vaja. Mu avanooti. Põlvist nõtkudes sihtisin ma just täpselt pikki seda armi vaid tera otsaga. See oli ideaalne. Just täpselt nii ootamatu, et jõudis tekkida hirm Tema silmis kuid mitte reaktsioon tema lihasteis. Vaikuses liikus mõõk läbi õhu mõjutamatuna ühestki õhuvoost. Tabades täpselt millimeetri sügavuselt Tema põske selle armi pealt.

 Kaosenoot kasvas üüratult. Ta alustas oma soolot. Hirmu agoonias ta ägises. Ei karjunud. Ta üritas midagi, aga edutult. Põgenedes külg ees jälgides iga mu liigutust Ta peatus selle imekauni tamme all. Eemalt paistis see võimas puu ilusaima asjana siin maal. Tuuleiil tuli ning puhus lehti kogu puult lendu üle õhu. Hingates nii sügavalt sisse tõstes hooga oma mõõga taeva poole tunnetades vibratsiooni, mida tekitas tuul mõõga sujuvasse liikumisse muutes selle liigutuse eriti nauditavaks. Hingasin välja viies käed seljale ning põlvedest kõverdudes. Silmside oli raudne meie vahel ja ma vastasin tema juba vihaga ja hirmuga segatud näole naeratusega. See oli minu õhtupoolik.

Äkkrünnak! Libedad lehed mu jalge all enam ei krõbisenud nagu kõndides, nad karjusid. Kui ma sööstsin tema suunas tundsin ma kuidas kirjud lehed teevad imeilusaid tantsuliigutusi minu seljataga. Ma teadsin kuidas nad mu taldade alt õhku keerlema lendasid ja vaikselt põrkusid. See oli ütlemata ilus, kuigi ma seda oma silmaga ei näinud. Kuid ma teadsin iga detaili sellest. Ta taganes selg ees. Libastus veidi. Tasakaal säilis. Ma lähenesin. Ta selg jäi vastu puud. Tõusid ette ta käed kaitsmaks nägu. Kuid see polnudki mu sihtmärk. Mitte veel. Temast mõne meetri kaugusel, mil olin saavutanud ideaalse kiiruse, langetasin mõõka peaaegu vastu maad ning tundsin kuidas lehed lõhestusid kokkupuutes terava mõõgaga.  Langetasin põlvi ning muutsin veidi kurssi vasakule tõstes mõõgatera taas kõrgemale. Tabamus tema kahte reide. Vaid riive mõne sentimeetri sügavusele. See jõnksatus läbi tera jõudis mu kätesse andes imelise tunde. Ma kihutasin temast mööda jäädes äkitselt seisma mõned meetrid eemal ning oodates seda. Ja see tuli. See karje. Valu. Ma seisin seal tamme all sirge seljaga sulgedes silmad ning kuulates seda imeilusat laulu. Tuul tõusis ning puulehed hakkasid taas värelema. Pilv triivis juba langevale päikesele ette. Oli aeg tuua mängu uus instrument. Kõndides tema poole lastes mõõgal justkui järele lohiseda. Selle tipust tilkus verd krõbisevatele lehtedele. See veri oli väga hele. Vedelam kui tavaliselt.

Jõudes tema ette hakkas see, mis algab alati. See osa mida ma ei salli. Ma alati üritan seda lühendada ning liikuda edasi, kui see alati jääb ja see ei lõppe. Tema kartlik ülbus minu vastu. Ta hakkas paluma. Nad kõik hakkavad paluma. Andestust. Lunastust. Aga lunastust ma ju neile pakungi. Ta tõstis oma verised käed ära jalgadelt mida Ta kõvasti kinni hoidis justkui mulle midagi ulatades. Nad pakuvad raha, maja, naisi. Alati midagi sellist. Mul ei oleks tema juurde asja kui ma seda otsiks. Kuidas nad kunagi seda ei mõista. Naeratus mu näol oli asendunud tõsise näoga. Ma pidin taas end rahuldama. Tõstsin mõõga kõrgele ning ma sain jällegi naeratada, sest minu vastas seisis hirm ja pettumus. Tema karje oli kaunis. See värises üle mu juuste ja tekitas resonantsi mõõgaga. Langetasin tera sihtides Tema vasakut kätt. Sujuv vool läbi õhu katkes jõnksuga tabades käsivart kolm sentimeetrit randmest kõrgemal. Kuid mõõk ei peatunud. See liikus edasi riivates ka külge lõigates katki Ta püksirihma ja marrastades nahka. Kämmal kukkus otse alla. Sellest jäid maha mõned veretilgad mis moodustasid õhus vaiksemalt langedes imeilusaid pallikesi mis tundusid nii tumedad kui süsi. Kui käsi tabas maad, tuli ülejäänud käest, mis selleks ajaks oli juba kõrgemale tõusnud, suur verepurse taeva poole. Suures kaares lendas verejuga tamme tüvele. See karje oli niivõrd võimas, et ma oleks peaaegu et mõnust minestanud.

Ta asus järjekordsele põgenemiskatsele. Pool roomates ja parema käega vasakut kinni hoides, koperdas ta eemale. lagedale väljale, mis oli tihedalt kaetud kolletava rohu ja puulehtedega. Teda jälitas tihe vererada. Iga kord kui mõni verepiisk tabas krabisevalt maapinda, lisas see uue nüansi sellesse imeilusasse õhtusse. Ta jäi seisma näoga minu poole. Karjudes valust ja vihast. Ähvardades. See on ilus hirm. Ähvardada hetkel mil sul pole millega ähvardada. Ma lõkerdasin naerda taevapoole, sammudes aeglaselt üle välja. Vaba käega lasin mõõgal langeda ning vajuda taas tugevasse haardesse otsaga alla suunatult. Mõõk tõusis taas diagonaalis üles. Tabasin Tema kõhtu alumises otsas ning läbistasin selle pikki diagonaali üles roieteni paari sentimeetri sügavuselt. See teekond läbi tema riiete, naha, rasva ning lihaste pani mõõga veidi kõrvale kalduma. See tunne jõudis mu kätte ja ma tundsin ülimat mõnu sellest imepisikeses kuid korrapäratus vibratsioonis. Kui mõõga ots taas vabasse õhku jõudis läbis see teekonna ülimalt sujuvalt liikudes veel aina üles poole. Tera tipust pritsis välja peenike verenire otse taevasse suunatult sihtides eemal olevate puude latvu. Päike pani vere õhus sillerdama ja verenire nägi välja justkui imekaunis jõgi. Vähehaaval hakkas see jõgi lagunema väikesteks kuulikesteks, mis sätendasid päikese käes valgete ja helepunastena. Neid Tundus olevat tavakohal tuhandeid, kuid see oli vaid minu ülima fokuseerituse illusioon.

Kiirelt keerasin mõõka õhus ning langetasin selle kaarega, et uuesti tõsta ning tabada Ta kõhtu seekord teises diagonaalis. Vibratsioon oli seekord isegi suurem ja verd pritsis igas suunas. Ka minu poole. Vere tilgad täitsid õhku meie kahe vahel ja nende lend minu suunas oli ülimalt graatsiline. Iga tilk õhus üritas hoida ideaalset kerakuju. Veidi õhus võbeledes tabasid verepiisad imepisikesi udupiisku. Minu näo ja kehani jõudes piisad plahvatasid ja muutusid punasteks udupiiskadeks mis katsid mõne sentimeetrise läbimõõduga mu keha. See oli punane vereaura.

Kui mu mõõk läbis Ta kõhu ka teises diagonaalis lendas just üks tammeleht mu mõõgaga vastassuunas. Õhus vihisev tera lõikas kuiva lehe pooleks ning kaks lehetükki hakkasid õhus erinevalt tiirlema. See oli kaunis vaatepilt ja ma jäin seda mõneks hetkeks jälgima isegi unustades oma karjuva kaaslase.

Kaos tabas mind taas. See imeline kaos kui Ta prantsatas maha veriste lehtede keskele. Oigav ja verd köhiv inimene on lõpuks aru saanud lunastusest, mida ma talle algul pakkuma tulin. Hirm pole kadunud. Ei. Aga saabunud on ka mõistmine. Teistsugune mõistmine. Minu tegusid mõista pole lihtne. Aga nende käiku mõista on teine asi. Kaos on täiuslik. Ma tõstan oma mõõga taas taevasse ja langetan selle suure hooga tema kaelale. Ta pea veereb veidi eemale jättes maha lõtvunud veritseva keha.

Muusika hakkab vaibuma. Vaikne jazz kõlab taas mu jalge all mil ma sammun eemale sellelt väljalt, sellest tammepuust ja Temast.

Shinigami experience

Kõik tundub nii vale ja vastik tema juures, eks! Kuigi ta justkui prooviks või üritaks, ei kuku tal see hästi välja. Ta on võlts. Tagelikult kas a tõesti tead miks sa niiviisi just tema vastu tunned? Mina tean. Sa vaidled talle vastu isegi siis kui teie põhimõtted kattuvad. Sa eitad õilsat suhtumist, sest sa oled veidi hirmul. See on paanikaline käitumine. Juhtus midagi olulist ning see lõi sind veidi rivist välja. Kuid see polnud vaid ühekordne. Sind ei jäeta rahule. Justkui rünnatakse. Kuid see ei pruugi üldsegi nii olla. Sa kardad. Hirm. See on vahend ellu jäämiseks. Surmahirm ja sugutung. Need on vaid Tema omadused! Seda arvad sina. On veel asju. Need kaks on suured. Kuid on veel. Mina usun. Jah. Aga kui sa leiad end olukorrast, kus avastad, et sa ei salli inimest, ei mõista ühtki tema mõtet, tahad vaielda, lähed närvi tema peale, siis meenuta veidi minevikku ja leia hetk millal see algas ja siis mõtle, kas see on vaid hirm või tõesti ongi tema selline. Teadvusta endale kellele sa vastu vaidled. Kelle vastu sa võitled. Ma tean mul on kogemusi.

Täna oli unistuste päev. Mitte ideaalne päev vaid unistamise päev. Kas sina unistasid? Mina unistasin terve päeva. Kui see oleks olnud reaalsus siis ilmselt oleksin saanud ma orgasmi! Ei Ma ei unistanud ilusatest naistest või seksist. See unistus oli reaalne. The Shinigami experience. Ma lollakas mainisin selle detaile isegi kellelegi. See ei ole tegelikult nende asi ja see teadmine ei tee neile just head. Teadmatus on õnnistus. Inimesed ei taha sellest aru saada. nad tahavad teada. Uudishimu, see on kaootiline. Aga Me ikka tahame seda. Ja tulge nüüd väitma, et teile ei meeldi kaos. Te ei tahagi olla õnnistatud teadmatusega. Te tahate kaost. Inimlikkus. See on võlu. See on ilus, stiilne, räpane. Kuid sellest loobuda ei soovi keegi. Loobujatest saavad koletised! Koletised ei ole halvad! Nad on õnnetud. Nad on igatsuses inimlikkuse järele. Nad ootavad võrdet vastast. Nad tahavad oma kaost tagasi! Kaos on mille nimel elada. Mõtle ja märka, et töödates korra poole ja sinna jõudes soovid taas kaost, selles pettudes soovid uut korda ning jälle uut kaost. Nõiaring vms. Jälgi enda tegemisi. Kui kõik on korras ei ole sa rahul, sa vajad kaost ja sa leiad selle. Sest see on ilus. See sätendab sügispäikese käes. Ma tean, sest ma unistasin sellest täna. Ma unistan sellest iga päev.


Supervõimed aitavad jääda inimeseks. Kasutage neid!

Unenäod polegi häirivad kui need on reaalsuses. Siis isegi tundub reaalsus reaalsena. Täna oli siiski ilus päev. In body, mind and soul! I am compleate! The bringer of chaotic salvation. I am Shinigami.

Ma siiski elan veel

Olge armsad.
Hops!

Actimeliseerume!

"One night Confucius dreamt that he was taken to visit the damned in hell. He was very surprised to see that hell was a beautiful banqueting room... with the damned sitting around the table, groaning under the weight of the most delicious food he had ever seen. They were allowed to eat anything they liked, but they had to use chopsticks, and the chopsticks were five foot long. The damned were starving, staring in agony at the uneaten food before them, knowing that even with all eternity in which to solve the problem, it could not be done. And then Confucius is taken to heaven. And heaven is an identical banqueting hall... full of delicious food. The people around the tables are happy and well-fed, but they, too, must obey the same rule. The food can only be eaten with chopsticks that are five foot long. Only in heaven, they're feeding each other." - ühest üllatavalt heast filmist.



Mul on väikesed eksistentsi probleemid jälle.

Mida tähendab, et mul pole elu? Elu? On see üldse midagi? On olemas surmahirm ja sugutung. Ja on veel midagi. Vähemalt mina usun nii. On olemas au. See ületab neid mõlemaid. Paljud loobuvad aust, sest see on raske koorem. Nad nimetavad autut käitumist vabaduseks. Liiderdajad ja ahnitsejad. Asmodeus on kuri deemon. Paljud ei usu, et Leviathan oleks niivõrd paha või tõesti nii kange, olla selles suures seitsmikus, kui mina usun, et ta on võib-olla ehk lihtsalt liiga salakaval. Kõige kuulsam neist siiski on uhkus. Ja ärge võrdsustage uhkust auga, sest need on kaks väga erinevat asja. Aga see selleks. Ma pean siiski leidma vastuse küsimusele, mis on minu elu.

Ma oskan suht hästi lennata. Aga mulle ei meeldi trepid, sest treppide taga on uksepiidad.  Ja sinna jääbki põrkama. Ma pean siiski veel harjutama seda lendamist.

Defineerime varem ja siis ütleme mõiste. Siis ei tehta ennatlikke järeldusi. Aga me tahame olla kiired ja kokkuvõtlikud, niiet mõiste mõiste otsa ja las igaüks mõtleb siis nii valesti kui tahab.

See polnud väga sinuga seotud :-)

Trollibuss.

Hops.

Orgasmiline tatrapuder!

See et sa oled täiskasvanud, ei tähenda, et sa oleksid täis kasvanud. Puberteet ei kao äkitselt aastatega ja tarkus ei sõltu ainult vanusest. Väike isekus on kül vajalik, aga see ei tohi kasvada ülbuseks. Ülbus kasvatab ülbust, vägivald vägivalda ja armastus armastust. Kõik me areneme ju kurat võtaks! Õppige see selgeks. Isegi Lenin muutis korduvalt oma maailmavaateid.

Mul saavad medikad otsa.

***

Lapik on maailm
ja ääre pealt alla
ei kuku me kunagi
vaid üles,
jah üles!
Puhub meid
elevandi lont.


Ma pidavat mingi muusik olema...

Veidrad unenäod on sellised unenäod, mis on ebareaalsemad kui reaalsus. Veidrad unenäod on justkui reaalsuse jätk. Päris reaalsus on kellegi unes.  Tsiteeriksin Bill Hicksi: "Wouldn't you like to see a positive LSD story on the news? To base your decision on information rather than scare tactics and superstition? Perhaps? Wouldn't that be interesting? Just for once?

"Today, a young man on acid realized that all matter is merely energy condensed to a slow vibration – that we are all one consciousness experiencing itself subjectively. There's no such thing as death, life is only a dream, and we're the imagination of ourselves. Here's Tom with the weather." "

Lugesin kirjanduse tunnis Brodski mõtteid. Väga huvitav mõttekäik. Eriti haaras mind tema mõttekäik loobumisest ja allaandmisest ja samas ka otsimisest. Mina olen alati mõelnud et allaandmine tapab inimesi. Aga tema mõtteid lugedes ma leidsin et vahest väga harva juhtub ka nii, et seevõib päästa mõne targa inimese. Et leida midagi uut, mida keegi ei himusta sinult saada, et poleksi vaja võidelda, et mitte allaanda. Leida midagi head mida teised ei näe ja siiski olla rahul. See on ju palju suurem väljakutse ja seda suudavad vaid tugevamad. Mina vist ei suuda.

Lolli peaga lubasin õppima hakata. Ega tarkadel polgi ju vaja õppida, nad on niigi targad. Aga rasiad õpivad ikka. Ainult lollid ei viitsi. Nagu mina.


Sõna "aeglane" tuleb sõnast aeg. Omadussõnad võivad meid vahest üllatada.

Pai!

Hops!

Kunstipärak

Ma sain usaldusväärse psühhi käest teada kohutava asja! Inimesed ei mõtlegi! Inimestel ei ole oma mõttemaailma. Enamikul inimestel. Mina olen erand! Minu meelest on see alati olnud enesest mõistetav, et mõeldakse. Aga ei! Inimesed tõesti ei mõtle. Ju neil pole vaja. Ja eks see mõtlemine ole saatanast kah. Psühh tahab mind veel näha, sest ma olen tema jaoks isegi huvitav. Mitte nagu eelmise psühhi jaoks. Tema ei osanud valetada väga, et teda huvitab. Aga ma usun, et praegune isegi ei valeta. Ja kui isegi valetab siis mind ei huvita.

Ma tahaks joonistada. Väga! Ma proovisin kritseldada ühe emotsiooni tahvlile, aga see tuli välja pool lohmakas ja mitte see emotsioon mida ma joonistasin. Ega mul pole väga mõtet rohkem punnitada kaa. Ma olen roostes või nii. Mida rohkem ma punnitaks, siis lihtsalt seda suurem junn tuleks.

Juhuslikult kuulen laulusõnu:"blue - the most human colour"  Ja ka lugu The Pot kuulan nüüd sellise inimliku pilguga. Ma tegin seda ka enne, kuid mitte nii analüüsivalt. Ahjaa, ärge rääkige teistele oma sellistest mõtetest, see on paha!

Kaks ebaõnnestumist ei jäta mind rahule, sest ma ei ole vist iial võimeline leppima, et ma olen sellises asjas ebaõnnestunud. Niiet sähh sulle Freud!!

Üks väitis, et anarhia ei toimi. Aga mina tean et meie Eestis on juba üks anarhiline riik kaa selle kõige muu keskel ja täitsa töötab. See et sa anarhist oled, ei tähenda, et sa jobu peaksid olema. Ja polegi vaja revolutsiooni, sest kõik ongi anarhia juba ju.

Ma nii väga tahan näha päikest. Päike võiks jälle pikutada õhtusel depool ja joonistada taevasse kuu asemel maa. Ma olen päikesele villased sokid võlgu, sest tema vanaema ei pidavatki kuduma. Päike teab mida ma unes näen. Ta kiirgab must läbi. Päevitada on hea :-)

Pai! :-)
Hops!

Burger

Hetkel on selline hetk kus ma ei saa aru kas ma näen und või olen ärkvel. Mitte nagu lucid, aga lihtsalt selgusetu. Inimesed mu ümber kinnitavad, et ma ei maga. Aga ma pole siiski kindel. Sest kõik tundub liiga reaalne, et olla reaalsuses. Ainult uni saab olla nii reaalne. Eks näis kas see postitus on ka homme siin, siis saan teada. Muideks ma olen vahest unes näinud mõnd asja milles ma olen nii kindel olnud, et need on juhtunud päriselt. Kuigi ma olen neid korduvalt kontrollinud ja neid ei ole olemas, jääb mul siiski mällu kinni, et need siiski on.

Ma vajan rahu. Sest mehed on sead. Inimesed on lapsed. Huumor on igav. Hirm on instinkt. Sugutung on vale. Sigmund on valeprohvet, kellel on õigus, sest teda usutakse. Inimene pole karvadeta ahv, kuigi me tahaks.

Ma kujutasin ette kohutavat olukorda, kus inimeed julgevad öelda välja mida nad mõtlevad. Ei mingit häbi. Kohutav. Ei jää alles midagi väärikusest ega aust. Inimesed on kergendatud, kaob motivatsioon. Kaob see mida me arvame, et teistel pole. Kaob vajadus olla väärtuslik.

Miks pole eesti keeles siukest sõna nagu "awkward". Või kui keegi teab, siis palun andke mulle teada.

Lumi = masendav.

Füüsikareeglid. Neid saab rikkuda.

Olge armsad.
Hops.

Vendetta

Remember, remember the Fifth of November,

The Gunpowder Treason and Plot,

I know of no reason

Why the Gunpowder Treason

Should ever be forgot.

Guy Fawkes, Guy Fawkes, t'was his intent

To blow up the King and Parli'ment.

Three-score barrels of powder below

To prove old England's overthrow;

By God's providence he was catch'd

With a dark lantern and burning match.

Hulloa boys, Hulloa boys, let the bells ring.

Hulloa boys, hulloa boys, God save the King!

And what should we do with him? Burn him!

Ma kardan veidi jälle. Ma tegelen kollidega jälle. Kas kollid on vaid valesti mõistetud head inimesed. Kas maailmas on üldse halbu inimesi. Kas kollid luhtsalt tahavad olla midagi enamat. Kollid kaotavad kõik ja võidavad kaotamise. Aga kolle on siiski palju. Miks? Sest võita kaotamine on ahvatlev. Lugege Hellsing mangat!


Mulle meeldib inglise keelest üks aspekt kuidas saab lauleldes öelda: "La-la-la-la-la-lie!" Sest pea kõik valed ongi ju sellised.

Ma avastan ikka ja jälle, et stalkerid on olemas. Mul on teile sõnum: "Käige perse!" Tähh!

Kõige häirivam koodi juures polegi kood vaid see, et ma kasutan seda siis kui pole vaja ja rikun sellega suhteid ja ei kasuta siis kui on vaja ja rikun jälle suhteid. Raske on.

Sinisilmsed inimesed teavad kuhu rusikas mahub.

Olge revolutsionäärsed! For Vendetta!

Hops!

Lemuria!

Mõtleme kosmosest, ufodest, vaimudest ja muust huvitavast. Maru põnev on. Analüüsime asju mida me iial ei näe ega katsu. Huvitav. See on siiski pelgalt meelelahutus ja ma ei süvene iial tõsimeeli meelelahutusse. Kõik see läheb idee poolest samasse kategooriasse kui Liis Lassi koera peenise pikkuse üle vaidlemine. Ma ei ütle et need mind sama palju huvitaks, sest vaimud on näiteks vägagi põnevad, aga nad lihtsalt on enamvähem samas kategoorias. Meelelahutus. Sellest võib saada suuri asju.

See nädal on õppetegevus läinud üsnagi edukalt. Ma ei räägi koolis loomulikult. Kool on ikka nagu ta on, et seal ei tehta midagi. Aga õppetund oli enesesisene. Stick to the code for christ sake! STFU Mihkel!

***
Tähed
need pole su kohal
Lähed
teed kus vohab
oksi
mis näkku löövad
Tookski
Maa, ei ümber pööra
Sina
pole tähtede all
Viga
kuid taevas pole hall
Vähe
vee oksi vohab
Tähed
need pole su kohal


Mõtted kaovad ära koguaeg. Pastakas on nõrkadele vist.

Olge armsad!
Hops!