Kunstipärak

Ma sain usaldusväärse psühhi käest teada kohutava asja! Inimesed ei mõtlegi! Inimestel ei ole oma mõttemaailma. Enamikul inimestel. Mina olen erand! Minu meelest on see alati olnud enesest mõistetav, et mõeldakse. Aga ei! Inimesed tõesti ei mõtle. Ju neil pole vaja. Ja eks see mõtlemine ole saatanast kah. Psühh tahab mind veel näha, sest ma olen tema jaoks isegi huvitav. Mitte nagu eelmise psühhi jaoks. Tema ei osanud valetada väga, et teda huvitab. Aga ma usun, et praegune isegi ei valeta. Ja kui isegi valetab siis mind ei huvita.

Ma tahaks joonistada. Väga! Ma proovisin kritseldada ühe emotsiooni tahvlile, aga see tuli välja pool lohmakas ja mitte see emotsioon mida ma joonistasin. Ega mul pole väga mõtet rohkem punnitada kaa. Ma olen roostes või nii. Mida rohkem ma punnitaks, siis lihtsalt seda suurem junn tuleks.

Juhuslikult kuulen laulusõnu:"blue - the most human colour"  Ja ka lugu The Pot kuulan nüüd sellise inimliku pilguga. Ma tegin seda ka enne, kuid mitte nii analüüsivalt. Ahjaa, ärge rääkige teistele oma sellistest mõtetest, see on paha!

Kaks ebaõnnestumist ei jäta mind rahule, sest ma ei ole vist iial võimeline leppima, et ma olen sellises asjas ebaõnnestunud. Niiet sähh sulle Freud!!

Üks väitis, et anarhia ei toimi. Aga mina tean et meie Eestis on juba üks anarhiline riik kaa selle kõige muu keskel ja täitsa töötab. See et sa anarhist oled, ei tähenda, et sa jobu peaksid olema. Ja polegi vaja revolutsiooni, sest kõik ongi anarhia juba ju.

Ma nii väga tahan näha päikest. Päike võiks jälle pikutada õhtusel depool ja joonistada taevasse kuu asemel maa. Ma olen päikesele villased sokid võlgu, sest tema vanaema ei pidavatki kuduma. Päike teab mida ma unes näen. Ta kiirgab must läbi. Päevitada on hea :-)

Pai! :-)
Hops!