Jazz
Sellel väljal siin sügiseses õhus kõnnin rahulikult Tema poole. Värskelt langenud lehed on segunenud juba pruuniks ja halliks tõmmanud lehtedega maal. Krõbin mu jalge all alustas vaikselt kuid kindlalt vabastiilis jazziviit. Alguses ainult hihatisahin, mis kasvas aina ning kaasa lõid jalgade müdin ning kasvav südametukse rütmitu meloodia.
Tema märkas mind. Ta teab, et hilja. See algab. Jazz kogus oma tuurid ning on aeg alustada looga. Ma tõstan käe üle oma õla langetades pea ning valades näole kaua oodatud naeratuse. Isegi irve. Haaran seljatupest oma mõõga ja seda läbi õhu tõmmates helgib sellelt värskeid päikesekiiri. Õhus hõljuv uduvine hajutades ning värvides valguskiiri muutis mu mõõga niivõrd ujuvaks ja ma tunnetasin iga väiksematki õhuvoolu, mis mu kallikese liikumist õhus võis vääratada. Mul oli täielik kontroll. Tõstes pea nägin just seda mida olin oodanud – kaost. Tema nägu fokuseeris mulle detailideni mida ma polnud varem märganudki. Näiteks see imepisike arm Tema paremal põsel. Just seda oli mul vaja. Mu avanooti. Põlvist nõtkudes sihtisin ma just täpselt pikki seda armi vaid tera otsaga. See oli ideaalne. Just täpselt nii ootamatu, et jõudis tekkida hirm Tema silmis kuid mitte reaktsioon tema lihasteis. Vaikuses liikus mõõk läbi õhu mõjutamatuna ühestki õhuvoost. Tabades täpselt millimeetri sügavuselt Tema põske selle armi pealt.
Kaosenoot kasvas üüratult. Ta alustas oma soolot. Hirmu agoonias ta ägises. Ei karjunud. Ta üritas midagi, aga edutult. Põgenedes külg ees jälgides iga mu liigutust Ta peatus selle imekauni tamme all. Eemalt paistis see võimas puu ilusaima asjana siin maal. Tuuleiil tuli ning puhus lehti kogu puult lendu üle õhu. Hingates nii sügavalt sisse tõstes hooga oma mõõga taeva poole tunnetades vibratsiooni, mida tekitas tuul mõõga sujuvasse liikumisse muutes selle liigutuse eriti nauditavaks. Hingasin välja viies käed seljale ning põlvedest kõverdudes. Silmside oli raudne meie vahel ja ma vastasin tema juba vihaga ja hirmuga segatud näole naeratusega. See oli minu õhtupoolik.
Äkkrünnak! Libedad lehed mu jalge all enam ei krõbisenud nagu kõndides, nad karjusid. Kui ma sööstsin tema suunas tundsin ma kuidas kirjud lehed teevad imeilusaid tantsuliigutusi minu seljataga. Ma teadsin kuidas nad mu taldade alt õhku keerlema lendasid ja vaikselt põrkusid. See oli ütlemata ilus, kuigi ma seda oma silmaga ei näinud. Kuid ma teadsin iga detaili sellest. Ta taganes selg ees. Libastus veidi. Tasakaal säilis. Ma lähenesin. Ta selg jäi vastu puud. Tõusid ette ta käed kaitsmaks nägu. Kuid see polnudki mu sihtmärk. Mitte veel. Temast mõne meetri kaugusel, mil olin saavutanud ideaalse kiiruse, langetasin mõõka peaaegu vastu maad ning tundsin kuidas lehed lõhestusid kokkupuutes terava mõõgaga. Langetasin põlvi ning muutsin veidi kurssi vasakule tõstes mõõgatera taas kõrgemale. Tabamus tema kahte reide. Vaid riive mõne sentimeetri sügavusele. See jõnksatus läbi tera jõudis mu kätesse andes imelise tunde. Ma kihutasin temast mööda jäädes äkitselt seisma mõned meetrid eemal ning oodates seda. Ja see tuli. See karje. Valu. Ma seisin seal tamme all sirge seljaga sulgedes silmad ning kuulates seda imeilusat laulu. Tuul tõusis ning puulehed hakkasid taas värelema. Pilv triivis juba langevale päikesele ette. Oli aeg tuua mängu uus instrument. Kõndides tema poole lastes mõõgal justkui järele lohiseda. Selle tipust tilkus verd krõbisevatele lehtedele. See veri oli väga hele. Vedelam kui tavaliselt.
Jõudes tema ette hakkas see, mis algab alati. See osa mida ma ei salli. Ma alati üritan seda lühendada ning liikuda edasi, kui see alati jääb ja see ei lõppe. Tema kartlik ülbus minu vastu. Ta hakkas paluma. Nad kõik hakkavad paluma. Andestust. Lunastust. Aga lunastust ma ju neile pakungi. Ta tõstis oma verised käed ära jalgadelt mida Ta kõvasti kinni hoidis justkui mulle midagi ulatades. Nad pakuvad raha, maja, naisi. Alati midagi sellist. Mul ei oleks tema juurde asja kui ma seda otsiks. Kuidas nad kunagi seda ei mõista. Naeratus mu näol oli asendunud tõsise näoga. Ma pidin taas end rahuldama. Tõstsin mõõga kõrgele ning ma sain jällegi naeratada, sest minu vastas seisis hirm ja pettumus. Tema karje oli kaunis. See värises üle mu juuste ja tekitas resonantsi mõõgaga. Langetasin tera sihtides Tema vasakut kätt. Sujuv vool läbi õhu katkes jõnksuga tabades käsivart kolm sentimeetrit randmest kõrgemal. Kuid mõõk ei peatunud. See liikus edasi riivates ka külge lõigates katki Ta püksirihma ja marrastades nahka. Kämmal kukkus otse alla. Sellest jäid maha mõned veretilgad mis moodustasid õhus vaiksemalt langedes imeilusaid pallikesi mis tundusid nii tumedad kui süsi. Kui käsi tabas maad, tuli ülejäänud käest, mis selleks ajaks oli juba kõrgemale tõusnud, suur verepurse taeva poole. Suures kaares lendas verejuga tamme tüvele. See karje oli niivõrd võimas, et ma oleks peaaegu et mõnust minestanud.
Ta asus järjekordsele põgenemiskatsele. Pool roomates ja parema käega vasakut kinni hoides, koperdas ta eemale. lagedale väljale, mis oli tihedalt kaetud kolletava rohu ja puulehtedega. Teda jälitas tihe vererada. Iga kord kui mõni verepiisk tabas krabisevalt maapinda, lisas see uue nüansi sellesse imeilusasse õhtusse. Ta jäi seisma näoga minu poole. Karjudes valust ja vihast. Ähvardades. See on ilus hirm. Ähvardada hetkel mil sul pole millega ähvardada. Ma lõkerdasin naerda taevapoole, sammudes aeglaselt üle välja. Vaba käega lasin mõõgal langeda ning vajuda taas tugevasse haardesse otsaga alla suunatult. Mõõk tõusis taas diagonaalis üles. Tabasin Tema kõhtu alumises otsas ning läbistasin selle pikki diagonaali üles roieteni paari sentimeetri sügavuselt. See teekond läbi tema riiete, naha, rasva ning lihaste pani mõõga veidi kõrvale kalduma. See tunne jõudis mu kätte ja ma tundsin ülimat mõnu sellest imepisikeses kuid korrapäratus vibratsioonis. Kui mõõga ots taas vabasse õhku jõudis läbis see teekonna ülimalt sujuvalt liikudes veel aina üles poole. Tera tipust pritsis välja peenike verenire otse taevasse suunatult sihtides eemal olevate puude latvu. Päike pani vere õhus sillerdama ja verenire nägi välja justkui imekaunis jõgi. Vähehaaval hakkas see jõgi lagunema väikesteks kuulikesteks, mis sätendasid päikese käes valgete ja helepunastena. Neid Tundus olevat tavakohal tuhandeid, kuid see oli vaid minu ülima fokuseerituse illusioon.
Kiirelt keerasin mõõka õhus ning langetasin selle kaarega, et uuesti tõsta ning tabada Ta kõhtu seekord teises diagonaalis. Vibratsioon oli seekord isegi suurem ja verd pritsis igas suunas. Ka minu poole. Vere tilgad täitsid õhku meie kahe vahel ja nende lend minu suunas oli ülimalt graatsiline. Iga tilk õhus üritas hoida ideaalset kerakuju. Veidi õhus võbeledes tabasid verepiisad imepisikesi udupiisku. Minu näo ja kehani jõudes piisad plahvatasid ja muutusid punasteks udupiiskadeks mis katsid mõne sentimeetrise läbimõõduga mu keha. See oli punane vereaura.
Kui mu mõõk läbis Ta kõhu ka teises diagonaalis lendas just üks tammeleht mu mõõgaga vastassuunas. Õhus vihisev tera lõikas kuiva lehe pooleks ning kaks lehetükki hakkasid õhus erinevalt tiirlema. See oli kaunis vaatepilt ja ma jäin seda mõneks hetkeks jälgima isegi unustades oma karjuva kaaslase.
Kaos tabas mind taas. See imeline kaos kui Ta prantsatas maha veriste lehtede keskele. Oigav ja verd köhiv inimene on lõpuks aru saanud lunastusest, mida ma talle algul pakkuma tulin. Hirm pole kadunud. Ei. Aga saabunud on ka mõistmine. Teistsugune mõistmine. Minu tegusid mõista pole lihtne. Aga nende käiku mõista on teine asi. Kaos on täiuslik. Ma tõstan oma mõõga taas taevasse ja langetan selle suure hooga tema kaelale. Ta pea veereb veidi eemale jättes maha lõtvunud veritseva keha.
Muusika hakkab vaibuma. Vaikne jazz kõlab taas mu jalge all mil ma sammun eemale sellelt väljalt, sellest tammepuust ja Temast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar