Hetkel on selline hetk kus ma ei saa aru kas ma näen und või olen ärkvel. Mitte nagu lucid, aga lihtsalt selgusetu. Inimesed mu ümber kinnitavad, et ma ei maga. Aga ma pole siiski kindel. Sest kõik tundub liiga reaalne, et olla reaalsuses. Ainult uni saab olla nii reaalne. Eks näis kas see postitus on ka homme siin, siis saan teada. Muideks ma olen vahest unes näinud mõnd asja milles ma olen nii kindel olnud, et need on juhtunud päriselt. Kuigi ma olen neid korduvalt kontrollinud ja neid ei ole olemas, jääb mul siiski mällu kinni, et need siiski on.
Ma vajan rahu. Sest mehed on sead. Inimesed on lapsed. Huumor on igav. Hirm on instinkt. Sugutung on vale. Sigmund on valeprohvet, kellel on õigus, sest teda usutakse. Inimene pole karvadeta ahv, kuigi me tahaks.
Ma kujutasin ette kohutavat olukorda, kus inimeed julgevad öelda välja mida nad mõtlevad. Ei mingit häbi. Kohutav. Ei jää alles midagi väärikusest ega aust. Inimesed on kergendatud, kaob motivatsioon. Kaob see mida me arvame, et teistel pole. Kaob vajadus olla väärtuslik.
Miks pole eesti keeles siukest sõna nagu "awkward". Või kui keegi teab, siis palun andke mulle teada.
Lumi = masendav.
Füüsikareeglid. Neid saab rikkuda.
Olge armsad.
Hops.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar