Pehme

 Isiksuse ja võimete testid panevad pange ämbrid ja sinna sisse veel midagi kuhu astuda. Need ei näita eriti midagi. Vähemalt need, mida meie tegime. Aina rohkem olen märganud, et inimestel on kindlad stereotüübid ja on minulgi. Aga iga päev näen ma mõnd eriti õnnetut inimest, kes on maailma peale vihane, sest ta ei näe muud kui stereotüüpe. Mul on neist kahju. Väga kahju. Oled sa ise näiteks millalgi mõelnud vaadates vastu tulevale inimesele otsa ja üritanud mõelda mida tema võiks mõelda. Tavaliselt ei tule eriti midagi eirilist pähe eks. Nad on ju lihtsad inimesed ja mida nad ikka mõtlevad. Aga ilmselt tema vaatas just sel samal hetkel sulle samasuguse pilguga otsa ja mõtles seda sama, ning siis asus oma peas unistama taas selgusest oma aukoodeksi üle mida ta iial kellelegi ei avalda. Ta on lihtne inimene sest ta ei ole lihtne inimene. See ongi kogu selle asja võlu. Lihtsad inimesed jäävad silma massidele kui targad, huvitavad ja mõtlejad. Kuid nad lihtsalt on lihtsad. Nad ei kasuta muud kui vaid algelisi vahendeid ja see tekitab segadust ning paneb meid arvama vastupidist. On muidugi erandeid. Ja mõttemaailmadega inimesed teavad seda juba ammu. Erandeid on palju, sest mõttemaailmu on palju. Aga ka stereotüüpe on palju.


Kirjutan kirja teile.:

Tere!
Minu nimi on Mihkel ja ma olen segaduses. Ma ei tee vahet heal ja kurjal. Kas keegi saab anda mulle lihtsaid näpunäiteid, kuidas sõeluda headus välja kurjusest või vähemalt ta sealt üles leida. Kas see on isegi vajalik tänapäevases maailmas? Aidake selgusele jõuda teie instinktide ja reaalse mõttetöö vahest ja võitlusest. Kas see võitlus on äkki vale? Kas eksiteerib üldse kurjus? Aga miks Ješua siiski risti löödi? Ja mis põhjust oli neil valetada? Äkki Freud ei olegi eksinud. Äkki mina vaid pole mõistnud nii lihtsat ilmselget asja.

Abi oodates.


Mu pea lõikab päris hästi. Kodus lõhun ma sellega küttepuid.

Näpud roostetavad. Pliiats ei püsi õiges suunas enam käes. Joonistused ei suuda väljendada enam mõtteid. Luuletama peaks. Kirjutama peaks. Mõtteid ei saagi väljendada ju tegelikult. Aga ma siiski üritan. See on isekus. Ma olen egoist. Jätke mind, et ma ei tunneks valu ja kiustaust olla egoist. See on valus. Üksinduse valu on mul niiguinii olete te mu ümber või mitte. Ma pole leidnud oma Margaritat veel. Teised ei tohi sellest teada, sest siis ma ei tundu sümpaatsena. Ma pean näima teile hea ja samas ka paha. Ma ajan hülge möla. Ärge uskuge mind. Sest ma isegi ei usu. Ma ei teagi enam millal ma valetan, luiskan ja vassin. Millal tuleb tõde. Mis on tõde. Õiglus. Ma vajan vaid rahu. Mõneks ajaks. Ja siis tahan olla taas inimene.

Kaastundest ei ole vaja kasvatada endale koormat. Seda on raske tassida. Ma tean.

Miks ma siin nii masendavat juttu aina räägin? Elus on nii palju head. Aga jah. If it aint broken don't fix it. Ma peaks ju kasutama terveid asju. Ma luban järgmine kord mitte olla nii masendav.

Väikesed asjad on suured.
Hops!