If you're living a dream, how do you know if you're awake or asleep - Karl Pilkington

Ma ei tea kuidas teistega on, aga ma olen kuradima õnnelik, et ma veidi nupust nikastanud olen. Ma naudin kõike seda veidrust. Tavalised asjad on muutunud aina erilisemaks minu jaoks. Isegi hingamine pole enam pelgalt hingamine, süda pole lihtsalt süda, puud pole lihtsalt puud, sõnad pole lihtsalt sõnad, meie pole lihtsalt meie, lusikas mu sõrmes pole lihtsalt lusikas. Emotsioon saab tähenduse. Tähendus saab emotsiooni. Tulemuseks on sisemine tegevus ja välimine rahu. Paranoia - tundub paha sõna, eks. Oleneb parakast. Minu omad on olnud niivõrd kaunid. Ma tean, et nad on paranoiad, aga ma ei viska neid ära, sest liblikas lendab kord ise minema, kui teda visata ei saa ta enam kunagi lennata.

"When I was a little kid my mother told me not to stare into the sun. So once when I was six, I did."

Nutt. Huvitav sõna. Ei mitte tähtede poolest, ega kõla vms asja pärast vaid emotsiooni poolest mida ta meis tekitab. Nutt võib väljendada kurbust, õnne, meeleheidet, igatsust, ühendumist, lahkumist, kõdi, valu. Nutt võib teha hinge kergemaks ja pisarad on rasked ja teevad haiget.See on ka füüsiliselt minu jaoks veel seletamatu. Milleks seda meie kehale tarvis on? Vedeliku kaotus, soolade kadu, energiakulu. mille nimel? Silmad on meil ilma voolavate pisaratetagi läikivad. Nutt on minu arvates midagi ülikaunist. Nutt on alahinnatud. Pisarad on väärtuslikud. Need on müütilised. Draakonipisar on ilmselt hinnalisim seniteada ravim. Üks pisar sisaldab endas kõigi ajastute väge. Tahaksin nutta. Tahaksin mäletadagi oma viimast nuttu.

Levib küsimus, mida sa oleksid teinud oma varasemas elus teisiti, kui sul oleks teadmine praegusest hetkest. rumal küsimus minu arvates. Kui ma oleksin sel ajal midagi teisiti teinud poleks seda hetke olemas, ega ju. Pole mõtet minna tagasi eelmisesse päeva, sest siis olin ma teine inimene kui ma olen täna. Pole mõtet minna sinna tänase inimesena, sest siis sealt edasi tulevikku liikudes poleks ma kujunenud välja selleks inimeseks, kes oleks sinna tagasi läinud. Ja isegi kui kaks ajaliini ühildada, mis mõte on olla kahes aja hetkes sama inimene? Naudime seda kes me oleme, mäletame, kes me olime ja unustame, kes me tulevikus olla tahaksime.

Kas sa teadsid, et rüperaalide järel teisena, unustatakse hotellidesse kõige rohkem kaisukarusid. Kaitse oma mõmmikut, sest tema kaitseb sind kui sa tudid.

Tasakesi, meil pole kiiret, sest me oleme siin ja me pole veel seal. Hopsti ja me oleme seal ja pole enam siin.
Hops!

Circle Circle Dot Dot...

Leib kukkus maha ja läks pooleks.

"Teoreetikud teavad alati vastust, neil on lihtsalt vahepeal ka õigus," - Lawrence Krauss. Ma ei tea kas mul on mõtet oma teooriatest rääkida. Teooriad ei tule lambist oletustest vaid minu skisokallakuga peakesest, mis on infoga üle kallatud. Natuke kvantmehhaanikat, stringiteooriat ja keemiat segatud kokku filosoofia, religiooni ja spirituaalsusega. Ja minu jaoks on kõik selge kui vesi. Ilmselt olen ma seebivee lihtsalt endal ülepea vahutanud ja olen omas mullis, nähes selget vett. Aga teised on teistes mullides või väljaspool mulle ja näevad aind vahtu ja moonutatud pilti mis tekib kumeratel mullidel. Ilmselt minagi ei näe vett vaid üht mulli lihtsalt, mille ajan veega sassi. Aga mina ei näe selles probleemi. Mulle meeldib mu teooria, sest see pole mind veel senini alt vedanud. Tundub korralik mullisegu olevat.

Everyone knows that there is no such thing as humans.

Mida rohkem ma olen enda sisse vaadanud seda rohkem olen ma välja näinud. Ja see on tegelikult loogiline. Ma ei saa seda seletada inimestele, kes pole enda seest otsinud asju mis on sinust väljas pool. See tundub neile lihtsalt ulme, lollus, hoomamatu idee. - oli mulle ka. Samamoodi nagu esimeses klassis tundus korrutamine ja jagamine minu jaoks hoomamatu ja ülikeeruline. Kuidas teisest keelest aru saamine tundus võimatu. Miski pole võimatu! Varsti avastame me kõik, et elu on illusioon, surm on illusioon, ja illusiooni on võimalik muuta.

Mida aeg edasi, seda rohkem peab üks teadlane õppima, enne kui saab kvaliteetset teadustööd teha. Keskajal polnud alkeemikul vaja kooliski käia, ta lihtsalt jälgis mis toimub ja tegi omad järeldused, ning oli kõva tegija. Vaevalt keegi tänapäeval stringidest niisama midagi rääkida oskab, kui pole varem aastaid süvenenud varem tehtud avastustesse. Info hulk aina suureneb. Need kes väidavad, et evolutsioon on inimeste jaoks seisma jäänud, minu arvates eksivad, sest kuigi me ei kasvata endale lisapöidlaid (sest need pole meile vajalikud) meie aju, mõistus ja lisadimensionaalsed osad arenevad kindlasti. Evolutsioon ei ole ainult füüsilised muutused. Ma loodan, et tulevikus... Ah, pole oluline, mida mina loodan.

Sina oled pehme ja soe!
Hops!

"You won't get anything done by planning."

 "Any problem solved is a new problem made."

Alustan tänast postitust tutvustamaks teile Karl Pilkington'i. Mina kirjeldaks teda, kui revolutsioonilise loogikaga meest. Meest, kellel puudub võime sulanduda ette antud kujutlusse, aga kellel on kujutlusvõime luua uus maailm vaid mõne huvitava seiga põhjal. Ta on nagu laps, kes vaatab väikeseid asju ja teab, et need on suured. Ta on idioot. Ta on geenius. Ta on üllatavalt naljakas, ise seda teadmata. Ta tõesti mõtleb enda jaoks ja oma maailma jaoks. ta ei naera peaaegu kunagi, aga ma tean et ta on õnnelik. Sellesse postitusse olen ma välja valinud mõned tsitaadid, mis mulle kõige enam on olnud hingelähedased. Idiootne, debiilne, geniaalne - Karl Pilkington.

"All I'm saying is how bird noises are normally quite relaxing, but not for the worm."

Karl on art: "Stop looking at the walls, look out the window."

Kirikud, mošeed, templid jne. Suured võimsad ehitised. Ei jäta niisama lihtsalt kedagi külmaks. Mul oli kogemus ühe kristlasega, kes küsis mult, kuidas ma ei taju selles hoones jumala väge. Seal on väge küll, aga see pole jumala vaid inimeste vägi. Inimesed ehitasid selle hoone. Kivi kivi haaval. Inimesed joonistasid pühapildid. Inimesed peavad jutlust. Oreli tegi inimene. Jumal ei saatnud taevast alla inglit ehitusplaanidega, orelitorudega või ikoonidega. Kõik see pärineb seest. See, et hoone tekitab sinus tunnet, et midagi võimsat on selle taga on veider, sest sa ei tunne seda hommikul pea norus tööle kõndides, vaadates puid, linde, loomi, pilvi, päikest, loodust - kõike seda mida jumal on sinu uskumuste põhjal loonud. Kirik on üks väheseid asju, mida ta ei ole loonud.

"We came from the sea originally, now we're going back in it. Don't go in it, unless you're in a boat."

"Does the brain control you or are you controlling the brain? I don't know if I'm in charge of mine."

Jätkates eelmise teemaga. Päike. Me oleme ta kuidagi ära unustanud. Ta ei ole enam ihaldusobjekt, või asi mille poole kummardada. Päike on muutunud tüütuks. Kord on ta liiga kuum, siis ei paista teda piisavalt, järgmine päev räägime ohtlikest kiirgustest, nahavähist, päikeseplahvatustest. Autojuhtide õudusunenägu on sõita loojuva päikese poole, kui alles mõned aastad tagasi oli see poeetiline ja ilus metafoor, asi mida igaüks tahtis pärast edukat päeva teha. Ehk päike muutub meile jälle oluliseks ja ihaldusväärseks, kui meie nafta saab otsa, tuumajaamad on maha jäetud ja tuul enam ei puhu. Aga senikaua ärimehed kannavad veel päikeseprille. Aga see selleks. Kui mõelda, mis see päike on, siis ma avastasin endale üsna ootamatult, et ma olen kosmoserändur. Kes meist ei oleks unistanud lennata kosmoses ja rännata mõnda teise tähesüsteemi ja imetleda mõnd tähte ja planeeti lähedalt. Meil on see võimalus. Hiigelsuur põlev gaasikera on meile ohutul kaugusel. Imetleme seda, vaatame seda (kaitsevahenditega muidugi). Päike pole lihtsalt pall taevavõlvil. Me ei tüdine vaatamast kena neiu silmi, aga miskipärast me ei vaata enam pilvi, ei vaata tähti ega päikest. Vaatamine on muutunud ainult metafooriks. reaalselt ei vaata enam keegi. Silmad maas või ees kõndiva neiu tagumikul.

"I find that if you just talk, your mouth comes up with stuff."

"That's what I'm saying about Christmas, I might not be in the mood for it; December 25th"

Ma ei tea kuidas tegelikult asjad toimivad, aga vähemasti Indias ei saa copyright toimida. Nad lihtsalt ei usu sellesse. Nii palju kui mina olen infot hankinud nende kultuuri kohta, siis nende uskumuste kohaselt inimene ei loo midagi. Inimene ei loo muusikat, ei mõtle välja süžeed, ei leiuta seadeldist. Inimene lihtsalt on vahend muusika esitamiseks, loo jutustamiseks, seadeldise valmistamiseks. Kogu info on koguaeg olemas. See on meie ümber. Asi on lihtsalt selles, kas see avaldub sinu kaudu. Ja ma usun, et see on tõsi. Kõik on lihtsalt üks suur hunnik infot ja teadvus (inimene) on selle info sorteerija. Inimene on vaatleja. Ilma vaatlejata oleks universum suur juhus ja mitte midagi kindlat ei toimikski. Ka tänapäeva teadlased on lõpuks vanadele tõekspidamistele järgi jõudnud.

"I look at life like a big book and sometimes you get half way through it and go 'Even though I've been enjoying it, I've had enough. Give us another book'"


"You can only talk rubbish if you're aware of knowledge." (minu isiklik lemmik)

Hops!

I long for a grapefruit

Why do we have a civilization if we are no longer interested in being civilized? Kuskilt jäi kõrvu siuke ütlus. Mölakas on lahe olla. Geto pätid on "in". Mida ropum suu, seda suurem riist. Mida rohkem kumm viliseb seda suurem on rusikas. Mida rohkem idiootset traagikat teleris, seda vaadatum on show. Mida parem on relvastus, seda rohkem saame me Iraagi naftat varastada. Mida suuremad on valimislubadused, seda kergemini need unustatakse. Mida rohkem oleme eraldatud, seda "turvalisemad" me oleme. Veider, kuidas kõik asjad mis meid ümbritsevad on pööratud ohtudeks, ülbusteks ja vägivallaks. Demokraatia on suurkorporatsioonide relv. Bürokraatia on ametniku ülbus. Plastmasslelu on lapse surmaoht. Tänav on täis tülpinud näoga zombisid. Internet on pedofiilidest pungil. Jänestel on marutõbi. Päike tekitab vähki. Asotsiaalsed haisevad. Mulla sees elavad surmavad bakterid. Täna suri tuhat putukaliiki välja. Ikka veel pole leitud maavälist elu. Sõjaväelane on kangelane. Aga ei ole ju nii! Äratame need inimesed üles, kes veel sedasi arvavad. Mine kooli pintsaku ja lipsuga. Ütle naeratades "tere" inimesele, keda sa ei salli. Ehita lumemees. Mine kelguta. Osta kodutule soe toit. Palu tänaval inimestel öelda sulle kellaaega, kuigi sul seda tarvis teada pole. See äratab neid veidi üles. Nad vähemalt viis minutit enam ei käi silmad asfaldis kinni. Osta ilusale neiule lilli. Meisterda väikese sugulasega emale kõrvarõngad. Õpeta vanaemale, kuidas ta saab YouTube's oma lemmikmuusikat kuulata ja uudiseid lugeda. Kirjuta vanale peaaegu unustatud sõbrale kiri. Päris kiri, postmargiga ja puha. Osta kunstniku käest maal. Ma räägin kõike seda, sest mul on tunne, et inimestel on illusioon, et me oleme kõik erinevad indiviidid. et meil on kõigil oma isiklik rada ja me peame planeerima, arvutama ja kõik paika sättima, et jõuda kuhugi ihaldatud maailma. Aga mina usun, et me oleme juba siin. Ei ole vaja individuaalselt radasid valida, pole vaja karjääri rajada. Hoiame kätest kinni ja teeme suure energiaringi. Kõlab totralt. Ja see ongi totter. Sellepärast see mõjubki.

Huumor - mis kuradi asi see on? Mis asjad on naljakad? Iroonia võib olla naljakas. Sarkasm võib olla naljakas. Tõde, mida ei taheta uskuda võib olla naljakas, ja samas ka tõde mida varem ei teatud. Valus kukkumine võib olla naljakas. Absurd võib olla naljakas. Veider grimass võib olla naljakas. Stereotüübid võivad olla naljakad. Kuid kas igav argipäev võib olla naljakas? Jah, võib küll. Lihtne näide sellest on, see kui näiteks Jan Uuspõld Näitleb tavalist kontoritöölist, siis täiesti tavaline olukord võib naerma ajada. See on see mida meie mõistus teeb. Me teame et Jan teeb head huumorit ja me eeldame, et seda ka tuleb. Ja isegi, kui seda pole ette nähtud, meie mõistus genereerib selle sinna ise. Kui aga mingi suvaline näitleja täidaks sama osa, siis me ei naeraks. Meil ei tuleks mõttesegi, et see koht võib naljakas olla. Kuid alati pole see tegijas kinni. Ma olen viimasel ajal vaadanud palju standup komöödiat kus sama nali erineval etenduse ajal ükskord toob esile naeru ja aplausi, teinekord aga ei midagi. Kõik on kuidagi rütmis kinni. Kui artist saab publiku alateadliku mõistusega ühele lainele, siis publik naerab, muidu mitte. Nali on ootamatu. Huumor oleks nagu igapäeva vastand. aga tegelikult ju ei ole. Väikesed lapsed naeravad väga lihtsate asjade peale, sest nende jaoks on need ootamatud, geniaalsed, absurdsed ja lõbusad. Nad ei oska arvatagi, et neil tuleb nendega iga päev kokku puutuda edaspidi. Aga mis hetkest igapäevane asi enam naeru esile ei too? Sama nalja üle ei naera me tihti mitu korda, kuid sama asja üle nutta ja halada jõuame me küll. Ärgem tehkem plaane. Iga päev on nüüdsest ootamatus. Kehastume kõik väikesteks printsideks. Kasutame kujutlusvõimet ja oma teadmatust tundmatutest-tavapärastest asjadest.

Ma igatsen teid kõiki näha!
Hops!