Why do we have a civilization if we are no longer interested in being civilized? Kuskilt jäi kõrvu siuke ütlus. Mölakas on lahe olla. Geto pätid on "in". Mida ropum suu, seda suurem riist. Mida rohkem kumm viliseb seda suurem on rusikas. Mida rohkem idiootset traagikat teleris, seda vaadatum on show. Mida parem on relvastus, seda rohkem saame me Iraagi naftat varastada. Mida suuremad on valimislubadused, seda kergemini need unustatakse. Mida rohkem oleme eraldatud, seda "turvalisemad" me oleme. Veider, kuidas kõik asjad mis meid ümbritsevad on pööratud ohtudeks, ülbusteks ja vägivallaks. Demokraatia on suurkorporatsioonide relv. Bürokraatia on ametniku ülbus. Plastmasslelu on lapse surmaoht. Tänav on täis tülpinud näoga zombisid. Internet on pedofiilidest pungil. Jänestel on marutõbi. Päike tekitab vähki. Asotsiaalsed haisevad. Mulla sees elavad surmavad bakterid. Täna suri tuhat putukaliiki välja. Ikka veel pole leitud maavälist elu. Sõjaväelane on kangelane. Aga ei ole ju nii! Äratame need inimesed üles, kes veel sedasi arvavad. Mine kooli pintsaku ja lipsuga. Ütle naeratades "tere" inimesele, keda sa ei salli. Ehita lumemees. Mine kelguta. Osta kodutule soe toit. Palu tänaval inimestel öelda sulle kellaaega, kuigi sul seda tarvis teada pole. See äratab neid veidi üles. Nad vähemalt viis minutit enam ei käi silmad asfaldis kinni. Osta ilusale neiule lilli. Meisterda väikese sugulasega emale kõrvarõngad. Õpeta vanaemale, kuidas ta saab YouTube's oma lemmikmuusikat kuulata ja uudiseid lugeda. Kirjuta vanale peaaegu unustatud sõbrale kiri. Päris kiri, postmargiga ja puha. Osta kunstniku käest maal. Ma räägin kõike seda, sest mul on tunne, et inimestel on illusioon, et me oleme kõik erinevad indiviidid. et meil on kõigil oma isiklik rada ja me peame planeerima, arvutama ja kõik paika sättima, et jõuda kuhugi ihaldatud maailma. Aga mina usun, et me oleme juba siin. Ei ole vaja individuaalselt radasid valida, pole vaja karjääri rajada. Hoiame kätest kinni ja teeme suure energiaringi. Kõlab totralt. Ja see ongi totter. Sellepärast see mõjubki.
Huumor - mis kuradi asi see on? Mis asjad on naljakad? Iroonia võib olla naljakas. Sarkasm võib olla naljakas. Tõde, mida ei taheta uskuda võib olla naljakas, ja samas ka tõde mida varem ei teatud. Valus kukkumine võib olla naljakas. Absurd võib olla naljakas. Veider grimass võib olla naljakas. Stereotüübid võivad olla naljakad. Kuid kas igav argipäev võib olla naljakas? Jah, võib küll. Lihtne näide sellest on, see kui näiteks Jan Uuspõld Näitleb tavalist kontoritöölist, siis täiesti tavaline olukord võib naerma ajada. See on see mida meie mõistus teeb. Me teame et Jan teeb head huumorit ja me eeldame, et seda ka tuleb. Ja isegi, kui seda pole ette nähtud, meie mõistus genereerib selle sinna ise. Kui aga mingi suvaline näitleja täidaks sama osa, siis me ei naeraks. Meil ei tuleks mõttesegi, et see koht võib naljakas olla. Kuid alati pole see tegijas kinni. Ma olen viimasel ajal vaadanud palju standup komöödiat kus sama nali erineval etenduse ajal ükskord toob esile naeru ja aplausi, teinekord aga ei midagi. Kõik on kuidagi rütmis kinni. Kui artist saab publiku alateadliku mõistusega ühele lainele, siis publik naerab, muidu mitte. Nali on ootamatu. Huumor oleks nagu igapäeva vastand. aga tegelikult ju ei ole. Väikesed lapsed naeravad väga lihtsate asjade peale, sest nende jaoks on need ootamatud, geniaalsed, absurdsed ja lõbusad. Nad ei oska arvatagi, et neil tuleb nendega iga päev kokku puutuda edaspidi. Aga mis hetkest igapäevane asi enam naeru esile ei too? Sama nalja üle ei naera me tihti mitu korda, kuid sama asja üle nutta ja halada jõuame me küll. Ärgem tehkem plaane. Iga päev on nüüdsest ootamatus. Kehastume kõik väikesteks printsideks. Kasutame kujutlusvõimet ja oma teadmatust tundmatutest-tavapärastest asjadest.
Ma igatsen teid kõiki näha!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar