Mida rohkem ma üritan elu üle kontrolli haarata, seda rohkem ma avastan, kui suvaline ja juhuslik kõik on kuid samas kindel ja korras... Kõik sujub hästi kuni keegi teine arvab, et enesekontroll on võimatu. Muideks see ongi võimatu, kui keegi seda sulle meelde tuletab. Aga kui sa ei mäleta, ei usu, ei tea - siis on kõik võimalik. Mulle ei meeldi kuidas inimesed räägivad "raja valimisest". Mis raja sina valid? Kuhu sa jõuda tahad? Mida sa selleks teed? Et cetera bullshit. Mõni ütleb, et ta ei vali rada, vaid tallab ise uue raja sisse. Mina ei taha rada. Ei tallatud, tallamata, asfalteeritud ega rööbatud. Ma tahan metsa, karjamaad, jõge, järve, merd, õhku, koopaid, kosmost, mägesid, vihma, kõrbe, tundrat jne. Ma ei taha kuhugi jõuda. Ma ei taha rada sisse käia. Mul pole vaja teha plaane. Pole vaja analüüsida "vigu" oma teel. Kuidas ma saaksingi seda teha, kui ma ei tea, kas ma olen eksinud.
Õnneseen - väga vahva sõna. Paneb mõtlema, kust kohast sellised sõnad tulevad. Me ei mõtlegi nende üle, kui vahvad nad tehelikult on, sest nad on nii tavalised. Jah tavalised asjad on kah vahvad. Võib-olla selle pärast nad muutusidki tavalisteks, et nad on vahvad. Nagu inimesed või liblikad või lumememmed. Mille kuradi pärast me teeme lumememmesid? . . . sest nad on vahvad!
Mulle meeldivad üllatused! Väga meeldivad. Aga mulle ei meeldi oodata üllatust. Kui ma saan kuidagi teada, et midagi tuleb, midagi üllatust, siis ma olen õnnelik, sest mulle meeldivad üllatused ja ma olen närvis, sest ma tean, et see tuleb. Aga kui see kohale jõuab siis on vahva küll. Oodata midagi ootamatut on lihtsalt veider.
Embame !?
Ma ise joonistasin kaa õnneseene !
We're not human.
Hops!
mulle meeldib su õnneseen
VastaKustuta:-)
VastaKustuta