Miks mu vahel tekivad tujud, kui ma ei hooli enam millegist ja tahan lihtalt midagi ekstreemset teha? Ja miks ma siis ainult mõtlen sellest, aga kunagi et tee midagi? Ma tahan, aga ma ei tee selleks midagi. M mõtlen, et teeks niikaua kuni olen mõelnud liiga palju. Ma tean et tuleb rohkem teha vähm mõelda, aga ma ei oska. Seepärast ma nii saamatu olengi. Ma ei saa kunagi mida ma tahan. Ehk annab seda kunagi muuta? ...Seda peab saama muuta! Ka mina olen Arcadias! Ma pean vähemalt proovima.
Hakkasin täna lõpuks Krissule kirja kirjutama. Valisin talle pildid kaa välja mis ma talle saadan. kõiki ta ei saa sest osad lähevad Angelale. Ahjaa ma teen Krissule üllatust kaa. Korvamiseks selle eest, et ma tema kirja nii kauaks ära unustasin.
Kurja ma tahaks hullult oma raamatut edasi kirjutada, aga ma ei saa seda kätte oma arvutist. Kui nii veel kaua läheb ei tule sellest eriti head teost. Mitte, et muidu tuleks. Esimene läheb ikka aia taha, aga see võib lausa müüri taha minna. Mul on vahepeal veel paar jutu ideed tekkinud, aga ma ei tahaks neid enne kirja panna kui see esimene valmis on. Tegelikult see polegi ju minu esimene jutt või raamat. Kui ma teises või kolmandas klasis käisin, siis ma ju kirjutasin päris pika loo ühest Leheksesest ja Teost. sisu oli umbes selline:" Ükskord elas üks jube näljane tigu. Ta roomas mööda liiva ja tal polnud raasukestki süüa. Siis aga järsku kohtas ta oma teel üht kuivanud lehekest. Tigu mõtles, et kui ta selle lehe ära sööb siis tal on raudselt kõht pikaks ajaks täis. Tigu roomas lehe juurde ja hakkas seda juba otsast näksima kui leheke röökima pistis:"Ai ai ai, ära tee. Sul pole mõtet mind ära süüa kallis tigu. Ma võin sulle ka teisiti kasulik olla." Tigu hakkas kahtlema ja mõtles et jätab natukeseks ajaks järamise järgi ja kuulab, mis sel kuivand lehetükikesel öelda on. Ega ta niikui nii just kõige parem hein ei olnud. Leheke hakkas seletama, et tema suudab teo viia kiirelt kohta kus ta saab nii palju värsket mahlakat maltsa vitsutada niiet paha hakkab, kui see teda aind mere äärde viiks. Tigu mõtles, et tühja kah, et isegi kui leheke valetab pole teol suurt elulootust, sest liiv talle ei maitsenud ja see tuli täpselt sama möödi teisest otsast välja kui esimesest sisse oli läinud. Mõeldud tehtud võttis tigu leheksese omale selga ja vedas mere äärde. Leht kukkus nüüd seletama, et pane mind vette ja roni mu kõhu peale, siis saame mööda vett kiiresti suurtele maltsa aasadele. Nii siis reisisid tigu ja leht paar päeva. Neid saatis kauakestev jutuvada ja nad said headeks sõpradeks. Aga oh häda kolmandalpäeval kuskil kaugel avamerel kohtasid tigu ja leht mustade purjedega laeva. See loomulikult oli mereröövlite laev. Nad üritasid küll kiirlt põgeneda ja tigu isegi puhus tuult lehekesele juurde nii kuis jaksas, et laevuke ikka kiiremini liiguks, aga ei olnd sest abi ühtigi. Mereröövlite laev oli suurem ja sai nad kiirelt kätte. Leheke ja tigu pisteti trümmi kinni. Nad istusid seal natuke aega paaniliselt värisedes kui viimaks kuulsid väljast mereröövleid rääkivat et täna saavat imelist pidurooga süüa, nimelt teoselja karbonaadi peene lehtsalatiga. Selle jutu peale hakkasid Tigu ja leht veel rohkem hirmust värisema. Leht hakkas lausa niiviisi võbelema, et võttis tuule alla ja lendas trümmi võrevahelt läbi otse laeva tekile. Önne kombel keegi teda ei märganud ja see oli nende põgenemis võimalus, et mitte sattuda mereröövlite sööginõudele. Leheke tiirutas õhu käes nii kaua kuni jõudis nagini kus rippusid trümmi võtmed. Ta krabas võtmekimbu oma rootsu otsa ja tiirutas sellega tagasi trümmi võre peale. Aga oh häda leheke jäi võre vahele kinni ja ei saanud sealt enam lahti samamoodi ei kukkunud ka võtmed sisse. Tigu mõtles, et tema on osav mööda seinu roomama ja ronis ühe rummivaadi otsa ja sealt järgmise otsa ja nii edasi kuni oligi pea lehekese juures. Siis haaras ta lehest kinni ja tänu lisaraskusele vajus leheke koos võtmekimbuga trümmi. Nüüd oli vaja vaid uks lahti keerata ja kiirelt putket teha. Hiljem juba mere peal sõites hakkas mõlemail vaesetest mereröövlitest kole kahju, sest nemadpole vist peale merevetikate ja haisva kala kunagi midagi paremat süüa saanud. Aga siiski elu eest tuleb võidelda ja tigu ja leht ei päärdunud halastusest mereröövlite kõhtude poole tagasi. Nad triivisid veel kaua ja teo lootus hakkas kustuma ja ta ütles, et nüüd aitab leht ma olen nii näljane mapean su ära sööma. Kuid leheke pistis kohe kisama, et oota veidi kallis teoke kas sealt kaugelt ei paista juba lopsakas rohelus. Ja tõesti nii see oli. Nad olid kohale jõudnud. siin oli teokesele süüa mitmeks aastaks ja leheke jäi teole seltsiks kuni elu lõpuni ja vaatas kuidas tigu teisi värskeid ja lopsakaid lehekesi pintslisse pistab."
No nüüd on kell juba paljuks läinud, on tarvis mina tuttu. Heihops!
