I'm growing evil...

Ma olen rivist välja löödud. Liiga kaua olen siin kodus passinud. Ma pean nägema erinevaid inimesi. Ma ei oska enam suhelda. Ei tea millal vaikida, millal tänada, millal näidata nõusolekut, millal väljendada ja millal varjata kaastunnet, millal loota mõistmisele, millal paluda andestust, millal tahta enamat, millal vältida sarkasmi, millal siduda otsi kokku, millal ja kuidas väljendada oma arvamust. Ma elan end niiviisi võõraks. Tunnen end üksikuna.

Ma ei mäleta kuna ma viimati kedagi kallistasin. Ei mäleta isegi millal viimati kellegi kätt surusin. Ma ei mäleta millal ma viimati juhusliku tuttavaga tänava peal kokku saades paar sõna vahetasin. Aga ma mäletan, et ma olen seda alati teha tahtnud, aga pole iial miskipärast söandanud. Ma haletsen ennast. Ma olen nõrk ja igav. Mul pole enesekindlust, pole julgust saada mida ma tahan. Ma olen allaandja! Mõistuseta tühi inimkest, kes ei suuda isegi otsustada mida ta siis tegelikult tahab. Vastandlikkuse endasse koguja. Olen koguaeg elanud oma ego varjus, pole iial mõistnud kui palju haiget ma tegelikult inimestele vahel teen. Olen arvanud, et ma ehk tõesti olen hea inimene. Lollus!

Aga teie olge tublid, eks ma üritan ennast kaa ikka parandada.
(Ma tean, et keegi seda blogi ei loe ja vist iial ei hakkagi lugema, aga mulle on seda vaja ja on ju viisakas siiski nagu kellegiga suheldes ka kellegi poole pöörduda...)

"If we cannot have our pride with prosperity, then we should reject such prosperity." -Walter C. Dornez