We came up a sound for that

Olla avatud mõtlemisega, ei tähenda seda, et kõik mis pähe turgatab või kuskilt kuuldud tuleb tõepähe võtta. Saab olla open minded ja samas ka intelligentne. Miskipärast inimesed, kes süüdistavad teisi, et nad on kinnise mõtlemisega ei taju, et need kaks võivad koos eksisteerida ning ei välista teineteist, kuigi mõjutavad. Erakordsed väited nõuavad erakordset tõendusmaterjali.

***

Ei, oo ei
ma pole olematus
pole tolerantsust
antust leida olematust
pole tühi, pole kole
ei, oo ei
ka kõiksus
algav ja lõplik
salgav, salvav
igatsev ja mõtlik
ei, oo ei
sabatu ja peatu
valatult alatu
maha salatud
ajatus veatu
ei, oo ei
pole vesi
milles maapind pesi
oma käsi
mis mullas lesind
ei, oo ei
tühjust täis
eks näis
mis ringi käis
kosmilistes päis


***

Millal saabub päev
mida lapsest saati
olen oodanud
päev mil kasvan suureks
hetk ja tajun
et tean kes ma olen
sekund ja oskan käituda
minut ja leian keda armastada
tund ja ravin maailma hädasid
päev ning avastan kosmost
Millal saabub see aeg
millele vanaisa vihjas
et kui suureks saan
siis mõistan mida ta ütles
no millal ometi
on ootamisel lõpp
ja eelelu justkui elatud
saaks kord elamisega alustada



Et rääkida inimesega asjadest mis teda reaalselt huvitavad, tuleb miskipärast enne vestelda ilmast, eilsest päevast ja muus säärasest, et äkki juhtub seal olema niidiots millest kinni haarata reaalse arutletava teemani jõudmiseks. Miski pärast see ei toimi
Mina - Tere!
Keegi - Hej!
Mina - Eutanaasia!
Keegi - Kas sina oleksid valmis seda tegema
jne
Kuid ei. Sedasi pole justkui sobilik ja teema ei hakka jooksma. Enne tuleb vadrata igast jama mis läheb ühest kõrvast sisse ja teisest välja ning isegi seda jama pole mitte huvitav teisele rääkida. Ehk lõpuks kuulen kuidas ta kolm aastat tagasi käis oma kadunud vanaema haiglas põetamas ja saan ehk sisse sokutada selle teema. Muide huvitav väljend - kadunud inimene. Justkui võtmekimp või midagi sellist. Aga see selleks. Selle pärast mulle meeldib kajamit pidada, sest ma ei pea siin ootama ja kuulama kellegi heietusi üleeilsest lõunast vaid saan öelda mis mõttes. Kahjuks kipub see olema üsna ühepoolne. Aga parem siiski kui kuulda kuidas sa kingi valisid ffs.

Every time you make a typo, the errorists win.
Super perfundo on the early eve of your day!

Shadowing sun

Veider kuidas inimene tuleb pesust ja haiseb rohkem higi järgi kui kunagi varem.

Inimesed räägivad liiga palju. Isegi omaette mõeldes nad pomisevad. Vaikuses on palju rohkem hääli. Sõnad on tohutult ülehinnatud. Need ei kipu eriti palju informatsiooni endaga kandma, eriti tänapäeval, mil info jada on küll palju tihedam kuid see sisaldab tohutult palju nulle. Kui sul on tunne, et peaks midagi lihtsalt ütlema nagu jutu jätkus või vaikuse peatamiseks siis palun ära tee seda. Vaikus on muutunud piinlikuks! Mis juhtus?! Miks on vaikus piinlik? Mul on tunne, et ma korraldan vist varsti mingi kokkusaamise, kus iga öeldud sõna eest tuleb trahvi maksta. Istume, joome teed, veini, teeme piipu, vaatame üksteisele otsa, vaatame lakke, selg selja vastu, ringis, ninapidi koos... lihtsalt mõnusalt koos kenasti ja vaikselt :-)

In 1822 the Hampshire Chronicle newspaper published a paper full of advertisements and this one notice:

"The past week has been productive of no occurrence, either foreign or domestic, of suffiicient public interest to claim particular notice"
In other words, there was no news that day! Amazingly, the Hampshire Chronicle survived despite the editor's lack of news sense. It continues today and is the county's oldest newspaper, having started in 1772.
Tahan selliseid ajalehti, sest sellised need peaksidki olema.

Rainbows are waiting for you, if you can let it rain.

Kõige geniaalsemad ideed jäävad teostamata, sestgeeniused kipuvad laisad olema.
Hops!

I got 99 chores but I aint done 1 - Lay-Z

Mulle meeldib ulmeteadusfilosoofia (ma usun et see sõna on sobiv). Nagu näiteks ajaränne, liikumine kõrgemates dimensioonides, saatus, hinge ränne, kosmiline teadvus jne. Neist kõige parem näide on muidugi ajaränne, sest see koosneb üsna võrdselt ulmest, teadusest ja filosoofiast. Igasugustest filmidest ja raamatutest oleme kohanud väga erinevaid mooduseid kuidas ajaränne peaks toimuma, alates veidrast autost mis teatud kiirusel hüppab uude aega ja lõpetades liblikaefekti ajahüpetega. Kõik see on mulle nõnda huvitav, sest see on üsna vabakäeline mängumaa. Ma mõtlen välja, või korjan kuskilt üles ajas rändamise süsteemi ja reeglid ning hakkan uurima mis on probleemid, millised paradoksid esile tõusevad, kas saatus mängib rolli, kas paradoksidest annab mööda hiilida või on nad siiski lahendatavad (kasutan sõna paradoks siin Zeno paradokside mõistes, see tähendab, et algul lahendamatuna näivad paradoksid on siiski lahendatavad vigade esile kerkimisel ja kehval arusaamisel mängureeglitest). Kui mul on põhiline selge, asun ma mängima. Unistamine ei ole surnud! Uni ei ole surnud! Haara kaasa oma konstant ja/või tootem ja mängi. Ma olen muide täisesti imestunud, miks seda enam ei õpetata, paljud isegi ei tea, et selline asi olemas on, et ka täiskasvanud inimesed võivad mängida. (täpsustan jälle, et mängu all ei mõtle ma pea kunagi malet või arvutimänge või muud sellist, vaid puhtpaljast kujutlusvõimet ja maailma meie ümber) Laste mäng hakkab hääbuma sellest ajast peale, kui kool muutub põhiliseks osaks nende elust. Mäng hakkab jääma kõrvaliseks ja mõistust kasutatakse rohkem faktide õppimiseks kui loovaks tööks. Vaba aeg ja "mängud" on puhkamiseks. Ja nõnda kaob oskus mängida, sest vanemad ei mängi lastega, esiteks - sest neil pole kas aega, tahtmist või viitsimist ja teiseks - nad lihtsalt ei oska ega mäleta enam kuidas see täpselt käiski. Neile isegi ei turgata see varjant pähe, et võiks taas ise mängima asuda ja teha seda näiteks koos oma lapsega. Veidi kurb. Ma tõin siin lõigu alguses näite ajarändemängust. See on niiöelda täiskasvanute mäng, liiga keeruline koolieelikule ja piisavalt atraktiivne mõtlevale noorele. Seega unusta oma eelarvamused mängust, sest mäng areneb, see ei jää nukkude ja autode juurde.

Vahel ma mõtlen kus ma reaalselt olen. Vaatan Kuud ja üritan mõista ja oma vaimusilmas reaalselt ette kujutada, kui suur see kera tegelikult on. Ja ma olen taas hämmastunud. Samamoodi päikesega. Me oleme sellega nõnda ära harjunud, et me isegi ei jumalda seda enam. Päike on vaid päevitamiseks. Ja Kuu vaid kera mille poole ulguda. Aga sinu perspektiiv nendest muutub koheselt, kui sa vaid teadvustad endale ainult ühe fakti nende kohta - nende massiivsuse. Liiguta end vaimusilmas neile lähemale, ole koos nendega nende kõrval kosmiline keha. See, et miski on tavaline ja sa oled sellega harjunud, ei tähenda, et see poleks imeline.

Ma alles nüüd mõnda aega tagasi hakkasin taipama, mida tähendab riskide võtmine. Ütlus - 'Jänes šampust ei joo' kõlab üsna õhutavalt kuid riskide võtmine on riskantne, seda ei tasu unustada. Suured riskid - suured kaotused või võidud.

Mul on tunne, et ma jään inimestele meelde. Mulle ei meeldi see tunne eriti... Ühalt sellepärast, et ma usun, et ma jään meelde sellisena nagu ma sel hetkel olin ja nad ootavad sarnast elukat ka hiljem, teisalt sellepärast, et inimesed on üldjuhul huvitavamad kui nad on vait, aga nad kipuvad rääkima nendega, keda nad mäletavad...

Ükslidus teeb imesid.
Hops!

Let my own lack of a voice be heard

Tuleviku tehisintellekt on targem kui inimene. Vähemalt mõnes valdkonnas. Arvuti jaoks pole kuigi keeruline näiteks kujutada asju ette 4 või rohkemate dimensioonidega. Tehisintellekt suudab end kohandada kergelt temale antud kehaga, olgu tal 360° vaateväli või ülisuur kiirus, mis nõuab häid reflekse. Inimesed ei tule selliste asjadega hästi toime. Lisaks masinolendi evolutsioon oleks tohutult palju kiirem, sest kui tehisintellekt tunneb vajadust arenguks, siis ta laseb oma süsteemis läbi programmi, mis pakub talle sobivaid lahendusi ning kui need lahendused pole ainult tarkvaralised vaid ka füüsilised siis masinolend lihtsalt ehitab endale uue kere. Toon näite, miks inimesed sellega just eriti hästi hakkama ei saa, me oleme alati tahtnud lennata, kuid kulus aastatuhandeid mil leiutati esimene lennumasin, ning ka see pole osake meist vaid lihtsalt abivahend. Masinolend saab aga tiivad, raketid vms lihtsalt enda külge monteerida. Lisaks pole tal vaja eriti palju kasutada katseeksitusmeetodit, ta lihtsalt programmeerib endale uue katseprogrammi, määrab vastavad keskonnatingimused ja parameetrid ning käivitab evolutsiooni põhiprogrammi mis toodab talle mõned lahendused. Aga jääb õhku siiski küsimus moraalist. Jah, sest see küsimus on isegi meil veel õhus. Ja kuni me pole seda lahendanud soovitan kõigil mitte ehitada endale tarka robotit.

Mu riis läks tossama.

Kooliks olen nõnda palju valmistunud, et ma teadsin, et mul kusagil on pastakas. Pole plaani, pole vihikuid, pole õpituhinat, pole soovi luua tutvusi, pole tahtmist targaks saada. Motivaator on vaid see, et ma olen seal kuskil kirjas. Ma olen mingi number andmebaasis ja ma ise toppisin end sinna. Justkui nagu lubadus või nii. Loivan loengust loengusse ja olen aktsepteeritav. Ühiskonna jaoks, pere jaoks, tuttavate jaoks.

***
Selg selja vastu
vastasuunas pilk
ja samas suunas astun




Mu elu on täis seiklusi, mis mööduvad pargipingil, voodis lebades, kollasid dinosauruseid riideribal vastuvõttes ja lusikaga putru süües. Lennukitäis pudrulusikaid kollaste pudipõlledega beebidele. Puru minu tasku põhjas lendab kord tuulde ja siis leian kivikese enda kinga sees kellega maadelda.

Super Perfundo on the Early Eve of Your Day
Hops!