teisipäev, 4. september 2012

Let my own lack of a voice be heard

Tuleviku tehisintellekt on targem kui inimene. Vähemalt mõnes valdkonnas. Arvuti jaoks pole kuigi keeruline näiteks kujutada asju ette 4 või rohkemate dimensioonidega. Tehisintellekt suudab end kohandada kergelt temale antud kehaga, olgu tal 360° vaateväli või ülisuur kiirus, mis nõuab häid reflekse. Inimesed ei tule selliste asjadega hästi toime. Lisaks masinolendi evolutsioon oleks tohutult palju kiirem, sest kui tehisintellekt tunneb vajadust arenguks, siis ta laseb oma süsteemis läbi programmi, mis pakub talle sobivaid lahendusi ning kui need lahendused pole ainult tarkvaralised vaid ka füüsilised siis masinolend lihtsalt ehitab endale uue kere. Toon näite, miks inimesed sellega just eriti hästi hakkama ei saa, me oleme alati tahtnud lennata, kuid kulus aastatuhandeid mil leiutati esimene lennumasin, ning ka see pole osake meist vaid lihtsalt abivahend. Masinolend saab aga tiivad, raketid vms lihtsalt enda külge monteerida. Lisaks pole tal vaja eriti palju kasutada katseeksitusmeetodit, ta lihtsalt programmeerib endale uue katseprogrammi, määrab vastavad keskonnatingimused ja parameetrid ning käivitab evolutsiooni põhiprogrammi mis toodab talle mõned lahendused. Aga jääb õhku siiski küsimus moraalist. Jah, sest see küsimus on isegi meil veel õhus. Ja kuni me pole seda lahendanud soovitan kõigil mitte ehitada endale tarka robotit.

Mu riis läks tossama.

Kooliks olen nõnda palju valmistunud, et ma teadsin, et mul kusagil on pastakas. Pole plaani, pole vihikuid, pole õpituhinat, pole soovi luua tutvusi, pole tahtmist targaks saada. Motivaator on vaid see, et ma olen seal kuskil kirjas. Ma olen mingi number andmebaasis ja ma ise toppisin end sinna. Justkui nagu lubadus või nii. Loivan loengust loengusse ja olen aktsepteeritav. Ühiskonna jaoks, pere jaoks, tuttavate jaoks.

***
Selg selja vastu
vastasuunas pilk
ja samas suunas astun




Mu elu on täis seiklusi, mis mööduvad pargipingil, voodis lebades, kollasid dinosauruseid riideribal vastuvõttes ja lusikaga putru süües. Lennukitäis pudrulusikaid kollaste pudipõlledega beebidele. Puru minu tasku põhjas lendab kord tuulde ja siis leian kivikese enda kinga sees kellega maadelda.

Super Perfundo on the Early Eve of Your Day
Hops!

2 kommentaari:

  1. Ega sa juhuslikult ei mäleta, mis muusika see oli, mida me sinu juures vesipiibutamise taustaks kuulasime, mingi sarja saundträk? Mulle meeldis ja tahaks uuesti kuulata, ehk sa mäletad

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmm, mul on päris mitu erinevat soundtracki, äkki oskad kuidagi täpsemalt kirjeldada mulle seda, ehk tunnen ära mida siis täpselt kuulasimegi :-)

      Või siis teine varjant - tuled mulle külla ja piibutame jälle ja leiame õige muusika :-)

      Kustuta