I got 99 chores but I aint done 1 - Lay-Z

Mulle meeldib ulmeteadusfilosoofia (ma usun et see sõna on sobiv). Nagu näiteks ajaränne, liikumine kõrgemates dimensioonides, saatus, hinge ränne, kosmiline teadvus jne. Neist kõige parem näide on muidugi ajaränne, sest see koosneb üsna võrdselt ulmest, teadusest ja filosoofiast. Igasugustest filmidest ja raamatutest oleme kohanud väga erinevaid mooduseid kuidas ajaränne peaks toimuma, alates veidrast autost mis teatud kiirusel hüppab uude aega ja lõpetades liblikaefekti ajahüpetega. Kõik see on mulle nõnda huvitav, sest see on üsna vabakäeline mängumaa. Ma mõtlen välja, või korjan kuskilt üles ajas rändamise süsteemi ja reeglid ning hakkan uurima mis on probleemid, millised paradoksid esile tõusevad, kas saatus mängib rolli, kas paradoksidest annab mööda hiilida või on nad siiski lahendatavad (kasutan sõna paradoks siin Zeno paradokside mõistes, see tähendab, et algul lahendamatuna näivad paradoksid on siiski lahendatavad vigade esile kerkimisel ja kehval arusaamisel mängureeglitest). Kui mul on põhiline selge, asun ma mängima. Unistamine ei ole surnud! Uni ei ole surnud! Haara kaasa oma konstant ja/või tootem ja mängi. Ma olen muide täisesti imestunud, miks seda enam ei õpetata, paljud isegi ei tea, et selline asi olemas on, et ka täiskasvanud inimesed võivad mängida. (täpsustan jälle, et mängu all ei mõtle ma pea kunagi malet või arvutimänge või muud sellist, vaid puhtpaljast kujutlusvõimet ja maailma meie ümber) Laste mäng hakkab hääbuma sellest ajast peale, kui kool muutub põhiliseks osaks nende elust. Mäng hakkab jääma kõrvaliseks ja mõistust kasutatakse rohkem faktide õppimiseks kui loovaks tööks. Vaba aeg ja "mängud" on puhkamiseks. Ja nõnda kaob oskus mängida, sest vanemad ei mängi lastega, esiteks - sest neil pole kas aega, tahtmist või viitsimist ja teiseks - nad lihtsalt ei oska ega mäleta enam kuidas see täpselt käiski. Neile isegi ei turgata see varjant pähe, et võiks taas ise mängima asuda ja teha seda näiteks koos oma lapsega. Veidi kurb. Ma tõin siin lõigu alguses näite ajarändemängust. See on niiöelda täiskasvanute mäng, liiga keeruline koolieelikule ja piisavalt atraktiivne mõtlevale noorele. Seega unusta oma eelarvamused mängust, sest mäng areneb, see ei jää nukkude ja autode juurde.

Vahel ma mõtlen kus ma reaalselt olen. Vaatan Kuud ja üritan mõista ja oma vaimusilmas reaalselt ette kujutada, kui suur see kera tegelikult on. Ja ma olen taas hämmastunud. Samamoodi päikesega. Me oleme sellega nõnda ära harjunud, et me isegi ei jumalda seda enam. Päike on vaid päevitamiseks. Ja Kuu vaid kera mille poole ulguda. Aga sinu perspektiiv nendest muutub koheselt, kui sa vaid teadvustad endale ainult ühe fakti nende kohta - nende massiivsuse. Liiguta end vaimusilmas neile lähemale, ole koos nendega nende kõrval kosmiline keha. See, et miski on tavaline ja sa oled sellega harjunud, ei tähenda, et see poleks imeline.

Ma alles nüüd mõnda aega tagasi hakkasin taipama, mida tähendab riskide võtmine. Ütlus - 'Jänes šampust ei joo' kõlab üsna õhutavalt kuid riskide võtmine on riskantne, seda ei tasu unustada. Suured riskid - suured kaotused või võidud.

Mul on tunne, et ma jään inimestele meelde. Mulle ei meeldi see tunne eriti... Ühalt sellepärast, et ma usun, et ma jään meelde sellisena nagu ma sel hetkel olin ja nad ootavad sarnast elukat ka hiljem, teisalt sellepärast, et inimesed on üldjuhul huvitavamad kui nad on vait, aga nad kipuvad rääkima nendega, keda nad mäletavad...

Ükslidus teeb imesid.
Hops!