reede, 25. märts 2011

Mis mõttes?

Vaatad ja loed ja mõtled, mina ei tuleks iial millegi sellise peale. Kus peab alles kujutlusvõimet olema. Mjaa. Hiljuti lugesin just sedasi enda teoseid. See ei ole mõistetav, kuidas see sai küll minuni jõuda. Need mõtted. See olukord. Originaalsus pidavat olema oskus varjata oma allikaid. Kõige lihtsam on neid varjata siis kui sa ei teagi kust need pärinevad. Need võivad olla õhus rippumas ilma meie teadmatagi. Aga ärgem kartkem olla petturid või vargad, sest me ei ole seda. Igaüks on lihtsalt loomu poolest originaalne. Meenub seik ühest koolis toimunud loengust, kus üks luuletaja, kelle nime ma ei taha mäletada ja õnneks ka ei mäleta, rääkis, et kaebas ühe iirlase(?) kohtusse, sest see oli kasutanud tema ridu oma värssides. Sel hetkel ma tahtsin tõsimeeli püsti tõusta ja lahkuda saalist, sest ma olin juba ennist ärritatud tema püüdest seletada mulle lahti mida mina mõtlen (ehk siis ta rääkis millest tema luuletused "räägivad". Ma olen pettunud sellistes luuletajates, kes kirjutavad häid asju, aga ise ei usu, et nad on seda teinud. Või noh kuidas nüüd öeldagi, nad on üsna pimedad). Mida kuradit! Kaebas kohtusse, sest avaldas oma nime all... Ma usun, et sinu nime, kullakallis luuletaja, ei mäleta peale minu peaaegu mitte keegi. Ja kui mäletabki, siis palju õnne, aga mis kasu sul sellest on? Mille kuradi pärast sa kirjutad? Et saaks aind nodi kokku ajada? Kui keegi avaldaks kasvõi kõik minu luuletused oma nime all ja saaks maailma kuulsaks. Oi kui kuradi uhke ma enda üle oleksin! Keegi avastas, keegi tuhnis, ja vaata kuidas kõigile meeldib. Minu luuletused ja nad isegi ei tea kes ma olen. Imeline ju. Mul pole tarvis seda pangakontot, mis on täitunud "pettusega". Mul on tarvis seda tunnet, et ma olen midagi saavutanud. Pangakonto ei ole saavutus. Mulle meenub Jack Kerouac'i romaan "On the road", kus Dean ja Sal tõesti kaaluvad nn bomšiks hakkamist kui mingit ideaali. Midagi mille poole püüelda. Sal oli valmis heitma kõrvale oma karjääri ja Dean oma pere, et olla true American bum! Üldse see raamat on kuidagi nii ilus selles suhtes, kuidas ta väljendab nii öelda madala taseme "antisotsiaalide" elu. Ja tõesti see võiks olla Harvardi kõrval üks varjantidest mille poole püüelda. Miks ka mitte?

Need olid vaimselt haiged mõtted. Järgmine reede jälle... võib-olla...
Hops!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar