Mõni meist ei usu, et armastus on olemas. Mõni ei usu, et mõistmine on reaalne. Mõni ei usu, et vesi tema ümber on reaalne. Mõni ei usu, et valu on reaalne. Aga mõned usuvad. Mina usun reaalsusesse. Reaalsus on tunne. Kui ma tunnen, et vesi ei ole reaalne, siis see ei olegi. Kui ma tunnen, et armastus on õhus, siis see ongi. Kui ma tunnen, et on suvi, siis ongi. Kõik on tunnetamise küsimus. Peab ainult uskuma, unistama, fantaseerima. Jaaa. Siis tunned, mis on reaalne, mis on elu, milleks üldse eladagi. Tuhh, tuhh, tuhh hüppan sipelgapesal paljajalu, et ka sipelgad tunneksid migagigi. Kes tuleks minuga piknikule?
Ma tahan Sinuga rääkida! Kuna sa oled siia juba ära eksinud, siis on sul midagi viga ja see mulle meeldib. Tule mulle külla millalgi. Võta vaba aega ja räägime. Ma tunnen end nii tohutult üksi koguaeg tegelikult. Keegi ei räägi. Kõik jauravad. (on erandeid, aga vähe) Tule piknikule!
Ma ikka imestan, et porgandist saab nii palju mahla kätte.
Hops!
Vaata, mõnikord saab positiivsusest naivism, teinekord jälle mõeldakse oma elu halvemaks kui ta olla võiks. Nagu mina:D
VastaKustutaÄkki tuleb need kombineerida, et oleks veidi põnevam? Või mis sina arvad?
VastaKustutaMa arvan, et ei saa teisiti, kui rõõmustama peab.
VastaKustutaSest kõik inimesed on nii ilusad ja head.
VastaKustuta