"Slide!" the narrator's power animal.

Ma valetasin paar nädalat tagasi ja see häirib mind tohutult. Mitte selle pärast, et sellest valest oleks arenenud midagi halba või piinliku vms. Tegelikult ma isegi ei mäleta enam täpselt, mis see vale oli. Igatahes midagi pisikest ja tähtsusetut. Mind häirib see, et mul polnud mitte mingit põhjust selle valega isegi mitte alustada, aga kui ta juba keelelt lipsas, siis ma koheselt paisutasin ta suuremaks, et see tunduks tõetruum. Miks ma ei pidanud kinni ja ei parandanud end? Sellest poleks mitte midagi juhtunud, pigem ma oleks saanud arendada vestlust edasi tõestele asjadele ja asi oleks palju kindlam. Kuid ei, vale läks sekunditega ümmarguseks ja suureks kui õhupall. Ja oleks olnud vaja vaid teravat sõna, et see lõhki lüüa. Ma pole kuigi osav valetaja. Ei harjuta vist piisavalt. Mõni isegi ei pane enam tähele oma pisivalesid. Valed pole mulle kunagi erilist kasu toonud, nad pigem häirivad mu rahulolu. See pisike luiskamine närib mind juba pikemat aega, sest ma sekundi pärast peale sõnade lausumist sain ma aru kui mõttetu see oli. Aga miks siiski? Kust tuli see vale? Ma ju ei kavatsenud valetada. Libises keelelt kui laulusalm. La la la la la la lies.

I see you lingering around like a bad idea.

***
Kivikesi - ebemeid
rohukõrsi - oksakesi
siduda ja riputada
segada ja korrastada
olla teistmoodi
olla loodusega üks
                           kaks
                           kolm

Avastasin enda märkmikust luuletuse, mida ma ei mäleta, et oleksin kirjutanud:

***
Öö virvendab
ja elu vajab elamist
must valgendab
kaine taara

Mul on võimalus kohtuda inimesega, keda ma pole kordagi kohanud. Jalutada koos põllul, mida pole olemas. Vaadata koos kuud läbi erivate aknaraamide. Mul on tunne kui tunneksime teineteist juba aastaid.

Lugusid punasest libahundist.
Hops!