Jüri Üdi klubi.

Varbad. Tohutult palju varbaid. Ja ma kõditaks neid kõiki ükshaaval.

Look at your feet
This funny world Full of insane small creatures
And listen to this buzzing chord
Who keenly spreads such strange murmurs
The sound's buzzing, swarming Sliding beetles, snails, and ladybirds
On swarming grubs On sliding ants
Open your eyes before you die
Sit on the grass
Observe and paint
The toad, the wasp, the dragonfly
The sound's buzzing, swarming Sliding beetles, snails, and ladybirds
 

Nii palju öelda oleks vaja! Luuletaks? Ütleks? Karjuks? Laulaks? Tantsiks? Ma tahan ju kõike. Mille nimel? Nagu polegi ju. Isekus vist. Mille nimel? Kelle nimele? Kohe alla anda! Hah! Selles see point ongi, et ei olegi millegi nimel. Jah ja ära seepärast alla anna. Sest siis kõik istuksidki oma sitahunniku otsas ja pigistaks junni. Kedagi tegelikult ei huvitagi, et see polegi millegi nimel. Kõik on lõbu. Kõik on valu. Aga mille nimel? Lõbu nimel sa ei küsi mikskipärast, et mille nimel. Valu, aga küll. Ja need pöidlad ehk polegi põhjusega ja mida meil siis oligi valida? Nuiad, noad, atuod, tankid, nöör. Sest me mõistame, et see polegi millegi nimel. Jah võimalik, et annaksimegi alla pigem, kui olekski põhjus.

Tule ütle mulle kaa. Mõtted vajavad materjali. Tunded vajavad mõtteid. Jah ja ka vastupidi.

Tantsin end jälle pooleks. Niit saab otsa ja nõel kulub nüriks.

Hops!