"Wake up sheeple!" - sheep

Meid on õpetatud mitte vihkama. Lapsepõlvest saadik on üritatud välja juurida meist seda emotsiooni, kuid tulutult. Viha on ja jääb, sest see on nagu võilill, mida välja juurides ei suuda me ealeski sellest täielikult vabaneda. Ja pidevalt viha juurikatega kakeldes oleme hakanud vihkama viha iseennast. Kuid vihkamine iseenesest ei ole ju probleem. Vihkamine on alati millestki põhjustatud. Kuid me kipume seda unustama. Iga pisemgi viha, mida me märkame, me üritame seda pimesi välja kitkuda. Ja nagu öeldakse, millegi vihkamine tekitab ainult rohkem vihkamist. Ma arvan, et ka viha iseenda vihkamine tekitab seda aina juurde. Avalikus arutelus kipub olema nulltolerants vihakõne vastu. Niipea kui keegi väljendab oma vastumeelsust millegi või kellegi suhtes lajatatakse kohe vaigistava templiga. Viha emotsioon pole lubatud (vähemalt selline mis läheb narratiivi vastu). Kuid ma arvan et viha ei tasu vihata ja kindlasti ei tohi seda vaigistada. Vihale tuleb otsa vaadata ja seda mõista. Tuleb aru saada, miks inimesed vihkavad, mis on olnud ajendid. Pimesi viha maha surumine ei kaota seda kuhugi. Nüüd on see viha lihtsalt nähtamatu ja ette ennustamatu. Viha maha surumine teeb viha ainult tugevamaks. Viha meie maailmas on tõesti probleem, aga seda probleemi ei saa lahendada suhtumisega – viha on paha, ära vihka või mine minema. Naiivsus ei ole lahendus.

Ma mäletan kui põhikoolis tuli politseinik meie klassi narkootikumidest rääkima. Rääkis hirmulugusid ja narko pahuküljest. Selline tüüpiline drugs are bad m’kay jutt. Ja me olime piisavalt noored tol ajal ja ma mäletan, et paljud vandusid tõsimeeli siis, et nad ei proovi kunagi narkootikume. Kuid ma olen üsna kindel et pikemas perspektiivis oli sellest politseiniku esitlusest rohkem kahju kui kasu. Kuigi tol hetkel näis õpetajatele ja politseile ju kampaania mõjuvat. Lapsed tõesti kuulasid sõnumit ja tõsimeeli hoidsid meelemürkidest eemale. Kuid teismeeas ei anna väga vältida kokkupuudet nende ainetega. Keegi ikka suitsetab kusagil. Ja noor inimene vaatab, et midagi nagu traagilist ei juhtugi sellest. Inimesed ei muutu vägivaldseks ega suitsiidseks, ei hakka kohe alkopoode röövima ega pööra maniakaalselt hulluks ja ei määri oma ekskremente seintele. See tekitab nooruki silmis kohe selge pildi, et politsei valetas neile. Eriti just teismeline on valmis just oma mässumeelsuses kohe eeldama, et kõik mida mendid ütlesid on vale. Ja sedasi on koheselt kogu usaldus ja austus korrahoidjate suhtes kadunud. Kuigi politseinik ju ei valetanud oma esitluses. Kõik mida ta rääkis oli tõene. Kuid ta jättis ka väga palju rääkimata. Mitte sõnagi ei mainitud narko positiivsest küljest. Ja on naiivne eeldada et neil pole positiivseid külgi. Mitte miski pole must ja valge siin ilmas. Narko on ohtlik, kuid see pole otsetee üledoosi suremisse või oma aanuse kokaiini kondoomidega täis toppimisele. Samuti pole tikutoos otsetee majapõlengus hukkumisele ega metsatulekahjule. Mul on kuri kahtlus et meie politseinikute ennetustöö koolides on tekitanud rohkem narkomaane kui miski muu meie ühiskonnas. Ja lisaks tarvitajatesse kriminaalne suhtumine on vähendanud korravalvurite autoriteeti ja sõltlaste võimalusi reaalsele abile. Ma arvan et narkosõltuvusse tuleks suhtuda kui haigusesse, mida annab ravida. Ja lastele tuleks rääkida nendest asjadest ausalt jättes mitte midagi rääkimata.

Hops!