Minu meelest on see kõigisse religioonidesse juba sisse kirjutatud. Ürita seda eitada palju tahad. Olgu jumalal/jumalatel võimu kui tahes palju eksisteerib alati aeg mil neil pole olukorra üle mingit võimu. Isegi minu isiklik religioon näeb seda ette. Tegelikult on see üks mu uskumiste alustala. Imesid pole, sest kui nad oleks, poleks nad imed. Ei hakka pikalt lahti seletama jällegi. Võib-olla on Deus ex machina minu 216 numbrit, aga senikaua kui see on, olen ma õnnelik ja universum pole koost lagunenud.
“A casual stroll through the lunatic asylum shows that faith does not prove anything.” - Nietzsche
***
Läbi närbunud heina
paistab aasta esimene rohelus
ja igihaljas kahvatub.
Ning ma hingan.
Ärkamise õhku täis mu kopsud
mind kikivarvukile tõstavad.
Nüüd järsku tardunud,
sest hüpnotiseerinud mind tiivad
tulikollased - pehmelt hõljuvad.
Vajun kõhuli nüüd
niiske pinna peale laiali,
silmad päikest täis.
Ta seal rohukõrrel
paar korda tiibu sirutab
päikese poole.
Ja ei ole rohkem
maailma mu ümber
kui see liblikas.
Siis lendu tõuseb
ja mina tema järel
paar tiiru puude vahel.
Vaikselt hiilib läbi õhu,
mu võlur, nüüd igihalja varju,
kuid teiselt poolt ei ilmu.
Tiir tiiru järel
ei suuda leida enam teda,
seda maailma kollast.
Vajun mättale - päiksest soe,
maast märg, ja vaatan sinist taevamerd
kolm pilve aerutavad.
Siis silme eest mu võlur
koos sõbraga - ta sama päikse värvi,
spiraalis möödalend.
Koos nad üle välja.
Mina istun mättal järele vaadates,
silmad päikest täis.
See kõik juhtus täna päriselt, aga peale selle veel mõni asi, mille jaoks lihtsalt pole veel sõnu olemas. Vähemalt mina ei tea neid sõnu. Ja ei teagi, kas on sõnu vaja. See küll vääriks sõnu, aga ei tea kas neid on vaja.
Ärge alandage unenägusid reaalsuse tasemele.
Üritasin endale maski teha. Just sellist, mis oleks minu. Päris minu mask. Tuleb välja, et ma pean keevitamist harjutama kõvasti...
Vaadake päikest!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar