Ma kordan veelkord. Inimese kõige kehvem leiutis on raha. Seda pole olemas ja seda pole vaja asendada. Raha mõeldi välja, et saada endale asju, mida sul pole vaja. Või siis vastupidi saada lahti asjadest mida sul pole vaja. Me tahame asju, mida meil pole vaja. Tahame uut arvutimängu või kuldse embleemiga T-särki. Ja me pole kunagi rahul. Alati on kas programmeerijad mingi putuka sisse jätnud või kuldne embleem on hoopis odav Hiina koopia. Ja siis me viriseme ja nõuame rohkem. Rohkem raha, rohkem mugavusi, et me tunneksime end väärtuslikumana kui me tegelikult oleme. Mulle ei meeldi raha kohe üldse mitte. Aga kas te olete juhuslikult märganud, et kõigis ühiskondades, kus raha ei ole keskne faktor, või kus raha üldse pole olemas, on inimesed palju õnnelikumad. Nad naeratavad. Neis ühiskondades on väga vähe kuritegevust. Inimesed pühendavad enda aja millelegi muule, kui eneseuhkuse upitamisele, raha lantimisele, teiste tagant varastamisele, sest olgem ausad, kui pole raha, siis ei saa ka raha varastada. Sest rahal pole nime. Rahal pole nägu. Raha pole olemas. See on illusioon, mis hoiab meie pilgud kinni kusagil mujal kui elamisel ja sellest võrgust pääseda enam nii lihtsalt ei saa. Aga need ühiskonnad, kus raha pole olemas. Kaup kauba vastu, käepigistus käepigistuse vastu. Vanad indiaanlased olid sellised inimesed, budistid on sellised inimesed. Veel on lootust. Väike tõestus minu poindi toetuseks.
Mul on siuke tunne, et ma olen oldfag. Meemid on suures osas ära rikutud. Uued saidid nagu 9fag või mida iganes on täis lapsi (rohkem polegi vaja öelda. Nad ei ole N00bid, newfag'd või kes teab mis asjad. Nad on lapsed, kes ei tohiks veel teadagi neid sõnu, mida nad nii julgesti pruugivad.) Mingi sõda käib bronyde ja haterite vahel. Nagu eelmise nädala South Park hästi illustreeris, siis meemid muutuvad vanaks ja magedaks üleöö. Swag on löönud troonilt stiili. Kõik on anonüümsed. Paljud ei tea isegi kes on Moot. Ma tean, et ma kõlan nagu oldfag, sest ma olengi oldfag. And I don't want to live on this internet any more!
Miks ma alati otsustan ette võtta retke rahulikku paika, just sel ajal, mil seal pole rahulik? Ja ma tean, et see seda pole, aga just siis ma tahaks et seal oleks rahulik ja seega mul jääb minemata. Tegelikult ma planeerin selliseid asju pikalt ette, aga motivatsioon seda reaalselt teha jõuab minuni kõige ebasobivamal ajal, mis ei sobi minu kavatsustega üldse kokku.
Pudelitäis päikest !
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar