Vapruse värinad

Sattusin kuulama jälle ÖöÜlikooli. Soovitan võtta selle tunnikese aega ja kuulata see tekst läbi. Kuigi ma pole päris iga asjaga nõus (aga kellega ma, või teie, oleks), on siiski väga, väga suur enamus sellest tekstist minu maailmapildiga suuresti kooskõlas. Kes viitsib kaasa mõelda, see ei kahetse, garanteerin!



Nüüd sõltumatult sellest loengust:

If there is any time, when dragons roam the earth again, it must be this time almost upon us.

Mulle tohutult meeldib oma väikeste kätega midagi kokku nikerdada. Midagi mis töötab. Midagi mille disaini/idee/teostuse olen ma oma väikeses peakeses välja mõelnud. Ebaõnnestumine aina motiveerib mind õnnestuma. Tegelikult ideid on rohkemgi, kui viitsimist on nende ideede teostuse alustamisega. Sest peale esimest näpuliigutust pole enam probleemi mingi kaadervärk kokku panna. Raske on lihtsalt see esimene liigutus teha.

Kui teil vedeleb kodus huvitava ja vahva kujuga pudel, kuid ei oska sellega midagi peale hakata, kuid samas ei raatsi ka ehk ära visata, siis tooge minu kätte ja ma vähemalt üritan sellele uue elu anda. Ei saa küll garanteerida, et see mul õnnestub, sest klaas on salapärase loomuga materjal, kuid lootus on, et tagastan teile selle pudeli palju huvitavama ja kasulikumana. Tulemus - mina olen õnnelik, et sain huvitavat ja praktilist prahikunsti teha ja teie olete õnnelik, et teie prahist sai praktiline kunst teie riiulil või laual.

Kolm... kaks... üks... ja valmis saigi meil kapinuppude painutamise tehas.

Tähistaevast ei pea ainult augustiööl jälgima. Marss õue !

Mässin mälestusi ümber oma jäsemete. Pähe nad ju ei jää püsima nii kergesti. Aju vabadus.
Hops!