Võtsin lõpuks kätte ja tegin selle loo valmis mis mul peas tolgendas juba pikemat aega. Ma ei tea kuidas seda nüüd liigitadagi missugune lugu see on. algul tundus ta selline bluus siis death-blues ja nüüd näiteks üks ütles et groovy vampire metal vms. Igastahes originaalne. Ma loodan vähemalt. soolo üle olen uhke. (ausaltöeldes ma ei mängi seda soolot ise päris puhtalt ära, aga see pole enam minu mure ;) hehe ). Mul on kuidagi tunne, et ma jätan midagi väga tähtsat tegemata ja ma nagu teaks kaa mis see on aga ei vaevu tegema seda. Ma ei tea mis see on, selles on kõige suurem probleem. Äkki see ainult tundub nii? ah kurat seda teab.
Päike paistab päeval väljas, aga ma tõmbasin paksu vatiteki omale akna ette (kardinaid pole). Öösel võtan ära sest on kuu... Miks öeldakse "the dark side of the moon" või siis "kuu pime pool" kui tegelikult on see ju sama valge kui see pool mida me näeme. Ja miks öeldakse et kardetakse pimedust (mõned üksikud tõesti kardavad) kui tegelikult kardavad nad seda et nad ei näe. Minu meelest näeb pimedas palju rohkem. Öösel väljas käies nöed sa ka kõrvadega. Paljugi näed vahest ka kujutlusvõimega. tahaks jälle neid suveöid kus saab paljalalu udul kõndida...
Naudime väikeseid asju. (ma ei mäleta mitmes reegel see oli) Ma olen täna nii mõndagi väikest asja nautinud. Tahaks et iga päev nii oleks. Siis ei pea mõtlema. Mõtlemine on ikka veel kurjast ja jääb veel kauaks kauaks.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar