Korraldamine on jube! Eriti kui sa ise korraldad. Raha kulub. Raha tuleb kuskilt saada. Palju suhtlemist, palju koristamist, ehitamist ja jälle koristamist ja lammutamist. Ja kuupäevad ei pruugi olla kõige geniaalsemad kui asju väga läbi ei mõtle. Aga see selleks, ma elan üle. Kõik läheb hästi. Aga kui keegi teine korraldab siis on kõik peaaegu hästi, välja arvatud totaalne läbi mõtlemine kuupäeva suhtes. Kes paneb kooli õhtuse ürituse sellisele päevale mil kõik on juba koolist läinud. Keegi ei ole ometigi suure reede nädalavahetusel ühikas. See on fail. Ja muidugi ka band battle on just keset seda nädalavahetust kus kõik nõokas on oma kaugetes kodudes ja ei vaevu selle pärast vaatama tulema... Kahju.
Tänane päev oli vaimselt vägagi õnnestunud. Aga ehk selle pärast, et mul on muud tegemist olnud? Ma siiski lähen psühholoogi juurde.
Appi! ma avastasin just, et minu poole tulevad korraga minu neli mina! Mida ma teen? Ma ei saa ometigi kõik need korraga olla? Või saan? Huvitav saab olema. Kõik läheb segamini.
Mulle on inimesed üksikisikutena hakand huvi pakkuma. Just head omadused, mitte kui varem. See on hea. Ma vist tervenen.
Tahaks kirjutada, luuletada. Nüüd mul on aega. Ehk kirjutan mõne proosa teose siia blogisse? See oleks huvitav. See eepos ei lähe arvesse, see on saast ja naljategemine ja ma ei salli seda eepost eriti. Vähe tööd sellega. See on lihtsalt ühe nõokate gruppi inside joke. Aga tahaks tõsiselt midagi proosast kirjutada. Ma pole nii kaua kirjutanud. Kuna mu arvuti on katki juba pool aastat ja seal ma enamasti kirjutasin ja kõik nad on seal ka pooleli. Ehk nüüd kirjutan läpakas. Loodame et viitsin.
Kurat, ma tunnen, et ma jään rumalamaks, ma nagu kaotaks mingi osa endast. Ehk see on lihtsalt sellest, et ma saan targemaks ja mu endised tõekspidamised ei mõista praeguseid. Elu on aerng. Aga tunne on, et ma hallistun enda jaoks. Keegi ei tohiks enda jaoks hall olla. Ükski hall ei arva, et ta on hall. Aga mina arvan.
Aga olgu, ma lähen nüüd.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar