Unenäod on minu meelest ühed kõige vahvamad asjad üldse, aga te teate seda juba niigi, et ma sedasi arvan. Kuid ma olen avastanud, et unenäod ja asjad nende sees, ei oledgi nii suvalised kui ailguses ehk tunduda võib. Asjad ei käid sedasi, et on (une)nägu siis on (päris)nägu ja siis on mingi hoopis uus nägu, mis ei käi teistega koos. (Une)Näod käivad enam-vähem lineaarselt, loogiliselt ja reeglite päraselt nagu (päris)näodki. (Padja)Nägudes on mõned kindlad maailmad, mida me ei külasta vaid korra. Me käime seal, teeme nad valmis, siis ärkame vaatame (lambi)nägusid, haigutame ja läheme sinna tagasi. Täiendama, uued piirkonnad, uued inimesed, uued sündmused, aga eelmised on seal alles ja me mäletame neid, isegi kui me neid väljaspool (padja)nägusid ei suuda meenutada, aga me teame, et me oleme neid juba näinud ja et see maailm on see sama maailm. Ja siis me ringutame ja keegi ei suuda lugeda meie (pokkeri)nägusid. Lõpuks polegi vaja üritada teha mingeid nägusid, sest see teeb sind lihtsalt näotuks.
Oh death my worthy adversary
Kui me piisavalt kaua kuss oleme, siis meid ümbritsevatel inimestel lõppevad otsa kasutud sõnad, millega vaikust täita. Ja siis mõni neist uudishimulikematest istub potsti sinu kõrvale ja kuulab kah, kui vali on vaikus. Igatsen "potsatajaid" . . .
Veidral kombel õpin hetkel vajalikke asju, mida loodan, et mul kunagi vaja teada ei ole. Koolis tundus kuidagi vastupidi, et nagu võiks vaja minna, aga kus, ei tea.
Ärme vaevle nende inimeste muredega, keda enam siin ei ole, ärme kasvatame neid lapsi, keda veel siin ei ole. Vaata enda ümber ja õpi armastama inimesi, kes on kohal.
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar