Aching chest and blurry sight

Ma ei tea miks, aga vahel mulle meeldib kui mul on külmavärinad. Ei mitte need kui kuulad head muusikat ja judiseb üle kere, vaid päris külmast tingitud. Siis kükitan nurgas ja lõdisen üksinda. Tekitab kuidagi elusa tunde. Olen jälle kirgas/lucid (eesti keel on vaene ikka).

Tahaks õhku joonistada. Paber tundub igav. Värviks õhu kirjuks. Ruumiline maal. Liikuv maal. Hingatav maal. Nagu udu, millesse hommikul paljajalu jalajälgi jätad. Oleks tõesti vaja leiutada aerosool värvid. Sest need purgikesed, mis ehituspoes müügil, ei püsi kuigi kaua aerosoolina õhus. Oi mul oleks nii ilus olla, kui vaid saaks õhku maalida. Ja kui see kord kõik kastena maha sajab siis paljajalu kirjusid jalajälgi endast maha jätta.

Avastasin kausist kausitäie kirsikive. Hästi säilinud.

Mul on elav kujutlusvõime. Kahjuks ma ei tea ta täpset kus ta praegast elab. Raibe kolib liiga tihti.


***
Kiire lähenemine
on aeglaseim kõigist teistest kiirustest
oled kuulnud lugu teost,
kes pani pambusesse
mina kaa ei ole
kuhu ma selle looga jõudsin
ei kuhugi
tigu kaa ei jõudnud
Silmaklappidega hobune
ei see tagurpidi jookse
tema jaoks võib seal olla
kasvõi kuri muhvin
kannuseid, kannuseid !
Kuid kiirus peatab peata kanu.
Ükskõik kuhu sa ka ei läheks
seal sa nüüd siis oled.




Jõuluvana on jumal (U.S.A traditsioonide järgi). Terve aasta ta vaatab mida sa teed. Ta teab kõike. Kõiki su pahategusid ja heategusid. Kuid ta ei sekku. Ta ainult vaatab ja annab sulle teada, et ta vaatab. Ähvardab sind küllusest ilma jäämisega ja annab sulle hoopis pimeda ja süsimusta söest tuleviku. Sa pöördud tema poole oma soovidega, iial teadmata, kas ta need täidab. Tal on palju tegelinskeid, kes ta heaks töötavad. Nende seas on hierarhia. Ta loendab päevi, mil sinu aeg häid ja halbu tegusid teha kord otsa saab. Ja mil see aeg lõpuks kord kätte jõuab, kõige pimedamal ja külmemal ajal siis ta langetab lõpuks otsuse. Viimne kohtupäev. Enamasti ta halastab kõik su pahateod, sest ta ju armastab meid kõiki. Sa ei näe teda kunagi, aga me eeldame et ta on vana halli habemega mees kes hõljub pilvede kohal, väga meie sarnane. Mõni üksik väidab, et on temaga vahetult kontakti saanud. Tema jaoks pole aeg ja ruum nagu aeg meile, sest ta ju jõuab igale poole, jõuab kuulata iga soovi, teab iga detaili. Lapsemeelsed, vaatavad alati tema poole üles - ootuses, lootuses. Mida rohkem kogemusi meil temaga on, seda rohkem hakkame me temas kahtlema. Lõpuks möödub aeg ja märkamatult avastame, et me ise olemegi muutunud temaks. Avastame, et me oleme alati olnud osa temast. Ja me säilitame endis kõik selle, mis meile temast nii kallis on ja jagame seda teistegagi.

Kollane kuusepuu ei pruugi olla kolletanud.
Hops!