Ma vist isegi olen millagi öelnud, et ma ei vaja tähelepanu, et mind ei huvita teiste arvamus, et ma olengi nimelt veider et mind põlastataks. Alatedlikult, või isegi ka tedlikult olen ma siiski "attention whore". Ma olen paranoiline isegi. Veidi nagu J. Liiv oli. Mind on päris tihti võrreldud temaga. Me oleme üsna sarnased ma arvan. Kahjuks sündisin mina valel ajal. Või noh, sa pahandaks minuga jälle. Ma olen paranoiline jälle. Lõpeta Mihkel! Ei ma ei saa. Aga pälün?! Ma proovin. Raske. Paranoiad. Vaikus on häiriv isegi, kui ootad arengut. Lootus. Armastus. Usk. Esimest kahte mul on. Usk on pigem paranoiad. Appi. Ma kardan. Olge julged minu eest. Palun.
Ma pole mitte mingi FunnyJunkie! Ma olen vaevu isegi anon. Ma ei vajagi muud. Kuid nagu ma peaksin end milleksi ju. Imelik.
Valikuid ei tohi juurde tulla! Ma kardan.
AAghhh. Hirmus on.
See postitus ongi vist siuke... nagu orror muuvi
Ma olen armunud siiski.
Tahan koju, aga seal ma ei saa puhata ilmselgelt jällegi. Tahan kellegiga kahekesi olla. Jutustada oma tunnetest, oma hirmudest, oma rõõmudest ja olla vait. Nii oleks hea. Keegi hea.
Olgem nägelikud!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar