kolmapäev, 6. oktoober 2010

Ma hirmutan inimesi, eks

Nimisõna ilmaütlev kääne ei ole sama, mis omadussõna nimetav!!!

Urglik!

Unenäod on pähhid! Kuid mul on tunne, et see polnud isegi väga unenägu... Palun!

Ma julgen laulda! Ma ei kuula teid. Ma laulan, sest mõtted ei kuule endeid ise. Mõtted on kurdid. Need tulen välja öelda, et kõrvad kuuleks ja saaks mõelda uusi mõtteid.

Luule ei pidavat olema mu esta õpsi meelest luule. Vaid rütm ja lüürika on tema meelest luule. Haha, kuidas saab nii erinevalt aru saada samadest asjadest? Ma hakkasin isegi kartma seda kirjanditeemat mis ma valisin.

Ma tean nüüd. Mul on puudu see füüsis ja teadmine. Siis saaks see tunne täidetud. Siis oleks hea. Ehk ma isegi oleks inimene.

Ma ei salli selle postituse stiili. Nagu mingi twitteri säuts! Peaks proosat kirjutama veidi rohkem. Luulet kaa.

Külva nagu oled!

Hops!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar