Kuuldemängud on head. Eriti need mis on eriti sürrid. Kuidagi vabastav, et elu ongi siuke ju. Aga ongi ju. Tuleks nagu tööd teha, selle nimel, või midagi.
Ma pole uhke enda üle. Julgen isegi vist öelda, et põen alaväärsuse all vms. Ja see ei aita mind kui ma selle pärast veel rohkem põlastatud saan. Mulle on vaja tuge. Mingit karku on vaja, millele toetuda. Ma loodan, et ma leidsin selle. Eks me näe.
Ma olen alati korrutanud, et mõtlemine on kurjast!
Mul on luulud. Ilus sõna iseenesest ju. Luul. Nagu luule peaaegu. Jääkski need luulud mulle alles, aga ma hakkan loogiliselt mõtlema hiljem ju. Siis saan nagu aru, et see kõik oli luul. Paha paha. Paranoia!
Ma ootan üht päikesepaistelist päeva. Seda päeva on mulle vaja, et ajada ära mõned pilved. Mulle ei meeldi need pilved ja need ei tohiks täita tervet taevalaotust. Päike võidab! Peab võitma!
Kas mul on tõesti üksinda see au ja usaldus, või on see jälle väike luul?
Lootus!
Hops!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar