Hurr Durr? Herp Derp!

Ma hullult tahaks oma mõtetega nõus olla! Kuradi raske on miskipärast. Kuulsin täna, et au ja uhkus ei vii kuhugi ja need on takistavad tegurid ja need tuleb endast välja juurida. Tõsi ta on, aga kas ma tahan sellisena kuhugi jõuda? Pigem ei jõuagi ma kuhugi ja kannatan, aga vähemalt ma tunnen, et ma olen häitunud väärikalt ja ausalt vähemalt enda suhtes. Ma tahan pidevalt alla anda. Kord ühele poolele kord teisele. Kuid ei! Alla andmine on see mist tapab inimesi. Nii on öelnud üks mu iidolitest. Ja nii see ka on. Ma olen inimene, aga ma üritan juurutada endast inimlikke kaebusi. Mulle on öeldud, et ära võta tõsiselt neid inimesi, kes üritavad olla üliinimesed.Mina võtaks neid, vastupidi, just vägagi tõsiselt. Nad on minu meelest õigel teel. Ma ei mõtle, et mungad kusagil mägismaal, kes iial ei saa tunda inimlikke võlusid oleksid vähimalgi määral üliinimese poole kaldumas. Ei! Vastupidi. Inimlikke kaebusi tuleb küll juurutada, kuid asemele tuleb võtta uued, mitte jätta keha ja vaim tühjaks. Olgem üliinimesed!

Vahel tunnen, et ainus, mida ma tahan olla on Shinigami. Lust vere ja surma järgi. Maniakaalne balansis olev kaos. Kogu kaos on kenasti kontrolli all. Ja ma tunneks end täiuslikuna nii kehas, vaimus kui hinges. Ma vajan ravi...

Ma tukastasin täna päeval veidi ja mapolnud veel päris magama jäänud kuid juba unelesin unenägusid ja järsku kivi mis mu käes oli plahvatas ja tükid lendasid mulle kaela. Ma ärkasin ehmatusest üles ja tundsin kohutavat torkavat valu kaelas. Mitte midagi füüsilist poleks saanud seda teha. See kõik oli mu mõttejõuga. Ma olin hetkeks täiesti paanikas... Mida kõike ma unedega läbi elanud tegelikult ei ole, aga seda , mida ma tahan, nimelt Lucid und, lihtsalt ei tule.

Blogi tundub olevat selline koht kuhu kurta oma muresid või mis? Jääb mulje blogisid lugedes, et need inimesed on suurema oma ajast õnnetud ja kaelani probleemides. Asi on selles, et tohutult raske on kirjeldada häid emotsioone, häid kogemusi jne. Need isegi tunduvad nii enesest mõistetavad, et me ei pane neid tähelegi. Keskendume mõtlemises siiski probleemidele ja nende lahendamisele. Ja õige kaa, sest ära paranda terveid asju. Tegelikult enamik inimesi, blogivad, või siis kajavad, nagu eestikeeles öeldakse, on õnnelikud ja vahvad, aga nad lihtsalt on saamatud vahest oma õnne väljendamisel. Luules samamoodi. Vähemalt minul. Kohutavalt keeruline on kirjutada üliõnnelikku luuletust. Sellised emotsioonid on justkui kõige vängemad ussisõnad, mida vaid kõige osavamad metsarahvad oskavad päranduse kaudu põlvest põlve, läbi raske õppetöö ja harjutamise.

PS! Annan kukerpallitamise lühikursust. Esimesed kolm tundi tasuta!

Hops!