The code!

Ma olen inimene. :-(     Nääääh! Ma ei tahaaa! Hakkan jonnima kohe. Aga ka see on inimlik kaebus. Kaoseteooria töötab. Imelik on see, et ma tänasin neid inimesi, kes mind alla tõid. Ma ise ju ei tahtnud seda ja ei taha ka praegu. Ma kardan, et ma pürgin jälle sinna tagasi. Deemn, aga kui kaoseteooria tõesti töötab? Siis olete teie õnnelikud ja mina... mina ehk teesklen või harjun.

Ma olen vägagi palju oma ajast elanud filmides, sarjades, raamatutes... Need on ohtlikud minu puhul. Ma õpin neist liiga palju. Ja ehk mitte alati just kõige õigemaid asju. Kogu mu ideoloogia on üles ehitatud fiktsioonil. Aga fiktsioon on üles ehitatud elulistel ideaalidel. Hmm paradoks. Kuid mitte päris. See paradoks on nihkes ja paindes. "Lükka ümbrist... vaata seda paindumas"


Käin öösiti väljas ja kirjutan taeva teemailisi asju. Ma ei tea kas need on luuletused või midagi. Kirjutan kõigest, mis on taevas. Ehk siis universumist ja ka meie oleme taevas. Kes leiab üles õiged esemed saab medali! Ja päris ausalt kohe! Kuldse medali saab!

***
Oo,
armastan ümaraid vorme
su kollakat pinda
ja tolmuseid torme

Oo,
naudin su põude
su vaheldust
mõõnu ja tõuse

Oo,
mu sõber ütles,
et sa oled mees
kui olin su rüpes.

Kas ma olen nüüd gay?


***
Keset peegeltuba
seisab hämmeldunud mees
keset peegeltuba
teda ootab ees
keset peegeltuba
hullumas on mees
keset peegeltuba
upub peegelduste sees
keset peegeltuba
paljundab end mees
keset peegeltuba
ujub mälestuste vees
keset peegeltuba
suremas on mees
keset peegeltuba
valusas magusas mees


***
Igal ööl
vaatan tähti
otsin kõigi nende seast
üles need
mida ikka tean

Igal ööl
vaatan tähti
ei kipu tüdinema neist
muutumatuist
valgussähvakuist

Igal ööl
vaatan tähti
nad ikka ilusad on
ei tüdineda
saa armastusest

***

öö on päevast valgem
kui valgustavad hääled
tundeid silmades
need helendama paneb
tirtsukoor ja rukkirääk
kõige kirkam tuluke
siiski surisev suru
lendab mulle laternaks





Olge veidrad!
Hops!