Mulle meeldivad lahingud. See kaos. Kui kiiresti kaob meelest lahinguplaan, mis enne koostatud kui sa tegelikult lahingus oled. See hirm saada haiget, see kartus kaotada kaaslane. See lootus väljuda elusana. See tunnete alla surumine. See üritamine mitte mõista tundeid, mis valdavad su vastast mil sa neid haavad. See valu kui sa seda ei suuda. See müra, mis lukustab kõrvad. See karje, mis ei jõua kohale. See imeilus kaos.
Ma ei salli sõda. See salatsemine. See hirmu külvamine. See luuramine. See isekus, mis hävitab süütuid. See kartus lahingute ees. See vajadus vastast ülekoormata. See kohutav organiseeritus.
Ma üritan olla ininimene. Ma üritan mitte mõelda, mitte sekkuda, mitte olla abitu. Ma üritan senikaua teeselda kuni see pole enam vajalik. Ma üritan harjuda. Kuid ma pean rohkem tegutsema selle nimel. Olen end liiga eemal hoidnud asjadest, mida ma ei salli. Ma olen jälle tühi. Let's fill me up then!
Ma kipun alla andma. Ma ei viitsi enam võidelda, kuid ma pean. See on see mis mind hoiab mängus. Mul on vaja mingit takistust mida ületada, et ma ei annaks alla. Praegu need puuduvad ja ma annan alla. Ma tean, see pole loogiline, ma olen seda korduvalt kuulnud. Aga selline ma olen. Annan alla just siis kui selleks pole vähimatki põhjust! Sest see ei köida mind enam. Ma vajan oma kaost. Ma tahan seda tagasi!
Ma tegin jalaga persse nalju! How fucking low is that?! Pean end kokku võtma. Ma vihkan jalaga persse nalju. Aga see on osa koodist mille ma jätan välja seekord. Mu metamorfoos jätkub kuid sellele tuli ootamatu pööre. Loodame et kookon pole vigane.
Olge imelikud.
Opsti!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar