Naer

"...Noh ja see on enamjaolt kõik. Siin ma nüüd olen!" ütles Walter oma pika jutu lõpuks ja ta pea vajus taas jõuetult tugitoolile.
Valitses vaikus.
Viimaks märkas Max, et Walteri haavadest hakkas taas verd immitsema. "Emma, too uued sidemed," palus Max. Emma läks jooksusammul kõrvaltuppa. Max kummardus Walteri kohale ja tõstis ta vasakut kätt, et sellelt punaseks värvunud sidemeid eemaldada. Walteri grimassidest oli näha, et see tekitab talle piinavat valu. "Kannata ära! Peale seda kõike on see siiski ilmselt tühiasi," ütles Max. Walter muigas justkui oleks Max teinud halba nalja. Neil kahel tekkis silmside ja Max justkui oleks Walteri silmadest välja lugenud tundeid, mis teda valdasid. Max justkui tundis ise, kuidas ta paljakäsi teist inimest tapab.
Ta võpatas.
Max surus kõvasti silmalaud kinni justkui ennetades näha sureva mehe nägu enda käte vahel. Kuid seda tuli tal siiski teha, sest Walter oli suremas, kuigi Max polnud teda tapmas vaid vastupidi, aitamas. Ta teadis, et Walteril pole kaua jäänud, kuid ei suutnud seda veel täielikult uskuda. Miski temas isegi oleks tahtnud Walteri surma. Walter oli siiski mõrtsukas. Tapja. Koletis! Kuid Walter oli Maxi parim sõber. Ja ka need tapatööd polnud ju ainult Walteri haige mõistuse emotsioonidel ajendatud. Walteril oli kindel siht ja isegi õilis eesmärk. Kuid see tee, mille ta valis siiski ei olnud Maxile üldsegi meelepärane.
"Ma tean, mida sa mõtled," ütles Walter nõrga häälega "sa oleks tahtnud,et ma oleks juba oma retke alguses hukkunud, eks. Siis sa ei peaks mind siin praegu sellisena nägema. Kuulama kõike seda, mida su "nii öelda" alati mõistlikult käituv kaaslane on teinud. Kuid siiski, Max, ma ei tunne sulle kaasa. Ma arvan, et on parem kui sa saad teada, mida ma tegin otse minult, kui kellegilt kolmandalt, kel pole reaalsuset õrna aimugi!"
Walter oli tabanud naelapea pihta, kuid Max ütles:"Mis sa ajad? Ma pole iial tahnud su surma, ei siis ega ka praegu. Lama nüüd rahulikult ja me ravime su terveks."
Walter purskus naerma, kuid see lõppes kiirelt ägeda köhahooga. Ta kurgust paiskus verist röga. "Minuga on kõik," ütles ta käriseval häälel.
Max teadis seda.
Lõpuks tuli Emma uute puhaste sidemetega. Max sidus Walteri käe ja kõhu uuesti kinni. Kogu selle aja vaatas Emma Walterile otse silma, pilguga, justkui oleks ta kohe hammastega talle kõrri kargamas. Emma ilmselgelt vihkas nüüd Walterit. Ta oleks tahtnud surevat meest veel kuidagi karistada. Emma sülitas Walterile otse silma ja astus raskel vihasel sammul taas uksest välja.
"Ha-Ha-AAH-HAAA! Ja see on kõik?!" karjus maniakaalselt Walter. Kusagilt oli ta järsku ammutanud suured jõuvarud. Ta tõusis tugitoolilt ja jätkas naermist enneolematu mõnuga. Ta nägi välja justkui koomiksist välja hüpanud pahategija, kes on ekstaasis oma kurjadest plaanidest.
Ilmselt seda ta ka oli.
Walter oli eufoorias. Tundus justkui ta oleks selle maja tahtnud lõhki rebida. "Jaa! Kõik on täiuslik! Just põlastust. Põlastust oli mulle vaja sõbralt, keda olen pidanud siin maailmas kõige mõistvamaks," ütles Walter naeru vahele. Max seisis justkui hirmunud väike laps keset tuba. Ta tundis, et nüüd tuli Walter tema järgi. Sest ka tema pidi ju tegelikult Walteri silmis surema. Max vaatas kuidas Walter käed taeva poole sirutas ja tõi esile senikuulmatu maniakaalse naeru. Järsku pöördus Walter näoga Maxi poole pilguga, mis ilmselt oli tal olnud peas iga kord kui oli kellegi tapnud. "Kardad?!" küsis Walter Maxilt. Maxil jäid sõnad kurku kinni. Ta üritas küll vastata, et ei, kuid suutis vaid kogeleda arusaamatuid sõnu, sest ta polnud kartnud nii palju ajast, mil ta oli väike poiss ja sattus üksikul kõrvalteel vastamisi suure rotveileriga.
Walteri nägu muutus morniks. Lausa kurvaks. Kogu rõõm temast oli kadunud. Ta vajus taas tugitoolile. "Vähemalt olem ma oma surma väärt. Need põlatud hinged, keda ma teise ilma saatsin, polnud sinna oodatud. Nad ei väärinud surma, kuid ma pakkusin neile seda siiski, sest nad ei väärinud elu. Mina olen oma surma ära teeninud. Heh, surm on sedasi isegi kaunim kui ma ootasin. Kordki elus tunnen ma, et olen teinud midagi õigesti, isegi kui see on minu viimane tunne üldse siin maailmas. Ma suutsin säilitada oma au, aga ma ebaõnnestusin teiste silmis. Mind ei mäletata, kui auväärt meest. Kuid mis on au?"
Walter oleks justkui jäänud ootama Maxi vastust sellele küsimusele. Max istus teisele tugitöölile, mis asus sellele, kus Walter istus, peaaegu vastakuti. Närvide rahustamiseks süütas ta sigareti.
"Ma loodan, et kuradid seal, kuhu sina lähed, on su vastu helded. Ma loodan, et lilled, mis su haual kasvama hakkavad näitavad seda, kui väärikas mees sa tegelikult olid. Inimesed on kergemeelsed olevused ja kipuvad unustama õilsaid eesmärke koletute tegude varju. Pärast su pikka jutustust sellest, mida sa tegid, olin ma küll ehmunud, kuid nüüd ma mõistan sind enam kui kunagi varem. Ma imetlen su julgust jääda endaks ja tegutseda. Ma loodan, et ühel päeval suudan minagi ära teenida nii ilusa surma, kui sina endale lubada saad."
Max tõmbas sigareti lõpuni ja kustutas selle tuhatoosi. Ta tõusis tugitoolist ja patsutas Walterit õlale. Sel hetkel ta mõistis, et Walter oli surnud. Max ei saanud teada, kas Walter neid viimaseid sõnu temalt kuulis või ei. See jäi teda piinama. Max võttis laualt laudlina ja asetas selle Walteri jahtuvale kehale.