Never knows best

Üle pika aja kirjutasin lühijutu. Kirjutasin luulet kaa natuke.

***
Head mõtted tulevad
ja kaovad
jättes mälestuse endast,
et nad olid olemas
ängistades meid
tulevad nad siis
kui sul pole
pastakat.

***
"Hea
elab su sees
ja tea,
mees,
head tehes
üle kandub
ja teises mehes
raas randub."
- Hea jäävuse seadus.

***
Keerlev, langev
taas tõusev.
Hoides kinni
puudest
jahaks justkui
lahkuda
ja igaveseks
jääda.

***
Never knows best
when I stop
when I need a rest
and when is the last drop.

Never knows best
when to give up
when to leave the nest
when to say, what's up!


Ma jälgin maailma justkui filmi. Ma mängin justkui mängu. Ma ei võta iial midagi tõsiselt. Ja kui võtangi siis juhtus kogemata, anna andeks, ma enam ei tee. Ma ei mõtle, et ma olen selle filmi tsenarist, kuigi tegelikuses ma ju olen. Ma ei mõtle, et minust sõltub selle mängu saatus vaid ma mõtlen, et kui ebaõnnestun on alati olemas savegames. Ehk peaksin ma unustama selle. Ehk peaksin juba ette analüüsima hakkama, mitte ainult tagantjärele targutama? Naaah. Ei viitsi.

Hops!