I soiled my soil

Teadus ja tehnoloogia areneb kiirelt küberneetika valdkonnas. Alates südameaparaadist ja tehisjäsemetest kuni naha aluste RF kiipide ja ajukiipidega. Pole keeruline ette kujutada, et millalgi jookseb internet meie silme ees AR overlay’na ja selles orienteerumiseks ei kasuta me ei hiirt ega klaviatuuri või pöialt puutetundlikul ekraanil vaid lihtsalt oma mõtteid. Kuid meie ajud on mõttepasa tehased. Ma kogemata mõtlen päeva jooksul sadu rõvedaid ja perversseid asju. Õnneks on mul enne suuni jõudmist ajus ka filter mis ütleb: „Ei, Mihkel, see küll siinkohal sobilik ei ole“. Kuid kas see ajukiip suudaks aru saada, millal filter on läbitud ja millal ma niisama lõbu pärast mõtlen mitu parti suudaks ma minuti jooksul laiaks istuda. Ma ei taha, et mu ajukiip hakkaks seda kohe guugeldama või siis leiaks mulle kogemata mingi pardi ja tagumikufetishi videosid. See oleks nagu uut moodi Tourette sündroom. Eriti jama oleks siis kui see ajukiip automaatselt ühenduks ka mingisuguse ekraani või kõlariga nii, et ka teised sinu ümber seda näeksid. Ma ei taha et ma oleks kusagil istungil ja minu slaidide asemel, mis peaksid olema teemal kiirguslevi mudeli rakendused boreaalmetsas vms, ilmuks sinna pardiporno. Sellest jääks igavene hüüdnimi - pardipervo. Aga kui see ei ole üldise rahva jaoks probleem ja ajukiip suudab vahet teha neil asjadel siis kindlasti tuleb ette vigaseid kiipe või inimesi kelle ajukeemia on juba niiguinii Tourette sündroomi peale kaldu. Be ready for that kind of clown world.

Me ei kasva ega arene mugavustsoonis. Mugavustsoon on illusioon. Seal istudes ja mitte midagi tehes oleme tegelikult ülimalt rahulolematud, sest me ei näe mitte kusagil tulemusi. Aga kuidas saabki olla tulemusi kui me ei tee midagi. Meie lihtne kalaaju töötab siin meie vastu ja tahab säästa energiat ja mitte liigselt pingutada asjade nimel, mis ei ole otseselt vajalikud meie elu päästmisel. Meil on toitu ja meil on turvalisust, sellest piisab, et mitte ära surra ja seega me ei pinguta enam rohkem. Kuid meie primaadiaju on rahulolematu, sest me pole end kehtestanud sotsiaalses struktuuris. Ma arvan, kaks kõige tihedamalt välja öeldud valet on ’kõik on hästi’ ja ’mul on viimasel ajal nii palju teha’ ja kõik nende variandid. Me ütleme neid valesid, sest me tahame teistele välja paista kui õnnelikud ja usinad olevused, see tõstab meie sotsiaalset staatust. Keegi ei taha aega veeta mossis laiskvorstiga. See mugavustsoon siiski ilmutab end meile ja imeb meid oma taandarendlikku embusesse. Me peame end sealt välja tirima. Kuid on raske leida mugavust ebamugavatest tegevustest. Ma arvan, et trikk on rutiin ja harjumused. Ma olen siin ennegi rääkinud, kuidas ma näen rutiini kui kasulikku tööriista mitte meid kiusavat koletist. Kuid tuleb aru saada maailma kaootiliselt olemusest. Nagu ka budismis kõige esimene pühatõdemus on kannatustest. „Now this, bhikkhus, is the noble truth of suffering: [...] separation from what is pleasing is suffering; not to get what one wants is suffering [...]“ - Dhammacakkappavattana Sutta. Senikaua kuni me oleme illusioonis, mida me kutsume ’mugavustsooniks’, me kannatame, kuid kui me sealt välja astume ja vaeva näeme, me kannatame. Kuid ajapikku me saame aru, et mõni kannatus on suurem kui teine ja mõni kannatus tasub end ära.

Hops!