Honk

Ma väldin avalike tualette kui mul on selleks võimalus. Need on pea alati rõvedad. Laest tilkuv uurea on moodustanud lakke poole meetri pikkused stalaktiidid. Põrandal siblib ringi seni kirjeldamata eluvorme, mis on kohanenud just selles ökosüsteemis toituma inimväljaheidetest ja hapniku asemel hingavad nad metaani. Ilmselgelt ei piisa siin kusesoos orienteerumiskeks kummikutest sest need elukad järavad neist sekunditega läbi. Kui mul õnnestub lõpuks tänu resistance to poison potionite abil vaba kabiinini jõuda siis kulub mul tavaliselt paar nädalat, et sõnniku hunniku seest tualett pott välja kaevata. Katkise prilllaua alt siblivad laiali kellegi kubemetäid, mis on selles eraldatud maailas arenenud tasemeni, kus nad raiuvad põrandaplaatidest kilde millest tahuvad vibude jaoks noole otsi. Hääle järgi on selge, et kõrvalkabiinis pesitseb Bigfoot ja kõik ned ameeriklased on eksiteel kui otsivad teda laiast loodusest. Lõpuks kõigest sellest koopadžunglist traumatiseerituna saan siiski oma hädad tehtud avastan, et muidugi on sitalint otsas... Vähemalt sellises seisus on enamik tualette raudteejaamades ja kaubanduskeskustes, peale inimeste (Homo sapiens) leidub seal ka teisi primaadi liike nagu näiteks narko pärdikud (Papio Methamphetaminus) kes tihtilugu tekitavad tualetilaadse ökosüsteemi ka sellest väljas pool olevates nurkades ja pinkidel. Ja mul oli senimaani valearvamus et just need pärdikulised on see põhjus miks need peldikud nii peldikud on. Kuid siin Euroopa Kosmoseagentuuri kosmoseuuringute keskuses on peldikud täpselt samas seisus. Eriti just konverentside ajal kui kokku koguneb hunnik inimesi kelle keskmine IQ on ~150. Minu hüpotees on, et kogu see aju energia tuleb tasakaalustada kuidagi teise äärmusesse jääva käitumisega muidu ajurakud kuumenevad üle. Ma tunnen kaasa vaestele koristajatele, kes reaalselt ei lahkugi tualettruumide uste lähedusest konverentside ajal (see pole liialdus erinevalt muust tekstist siin lõigus, nad reaalselt istuvad ürituste ajal tualettide ees oleval diivanil mopiämber kõrval oodates ja lootes, et kui pärast kohvipausi seal kõik käinud on ei pea nad gaasimaski kandma). Lisaks minu hoone pissuaarid tunduvad olevat tellitud nõukogude venemaa tehasest, sest need automaatsed loputussüsteemid pritsivad kõik kuse sulle sülle tagasi [[Redacted by request from РОСКОМНАДЗОР]].

Hiljuti oli meie osakonnas üldkoosolek, kus oli ka teemaks sooline, rassiline ja seksuaalne mitmekesisus. Ausalt öeldes olen ma sellest teemast väsinud, aga mingil põhjusel ei saa me sellest üle ega ümber. Siin organisatsioonis pole mitte mingisugust probleemi mitmekesisusega. Jah meeste osakaal on suurem, jah valgete osakaal on tunduvalt suurem, jah heterosid on tunduvalt rohkem kui geisid. Kuid see ei ole probleem. Esiteks, miks üldse tõstatada probleemi seksuaalvähemuste osas? See on teaduse jaoks täiesti ebaoluline kriteerium. Ma mõistan, et rahvuste osas peaks rahvusvahelises organisatsioonis olema erinevaid esindajaid, kuid kuna me oleme Euroopa organisatsioon siis ilmselgelt on pea kõik valgenahalised. Ja ma mõistan, et naised toovad teise perspektiivi ja mõtelaadi teadusesse ja mul pole selle vastu midagi, see on hea! Aga me, eriti teadlased, kes tegelevad statistikaga, peaksime mõistma, et ’statistiliselt’ naisi on vähem sellises reaalteaduste valdkonnas ja see ei ole tegelikult probleem. Aga kõik see on vana teema, mille üle on sada aastat vaieldud ja ilmselt vaieldakse paarsada veel. Kuid selle koosoleku käigus jõudsin ma enda jaoks ühele uuele selgusele. Nimelt naised, kes kurdavad, et naisi on liiga vähe juhtivatel rollidel ei taha mitte kunagi ise olla nendel juhtivatel rollidel, nad tahavad, et teised naised oleks neil rollidel. Mulle sai see selgeks ilmselge näite alusel kui üks naiskolleeg rääkis sellel istungil, et talle on korduvalt pakutud kõrgelt tasuvaid juhtivaid rolle kuid ta on neist alati keeldunud sest töökirjeldus pole talle meeldinud. Kuid sellest sõltumata näitas ta muret, et naisi on liidri positsioonidel liiga vähe. Kuid tema ütlusest on ilmselge, et tegu pole diskrimineerimisega ,et naisi ei lubata liidri positsioonidele, neid positsioone pakutakse neile pidevalt. Naised lihtsalt ei taha neid positsioone. Kui aus olla siis mitte ükski  terve mõistusega inimene ei tohiks neid positsioone tahta. Sellise organisatsiooni juhtiv töö on ülimalt stressi rohke, see nõuab suuri ohverdusi pere osas (sellest rääkis ka praegune director general kuidas tal praktiliselt juhtus sedasi, et ta ei näinud oma lapsi suureks kasvamas ja nad kasvasid peaaegu nagu ilma isata), liider peab olema kohati julm ja range ja kõik ebaõnnestumised ja süü jääb juhi kanda. Ainult hullud alfaisased on võimelised sellises keskonnas ellu jääma ja olles nõus oma maise elu ohverdama. Ilmselgelt karjuv enamus naisi ei taha omale sellist elu... kuid miskipärast nad tahavad et mõni teine naine ohverdaks end juhi positsiooni nimel.

Hops!